Rõivatootja kaubamärk?

Statistikaameti andmetel töötab Eestis tekstiili- ja rõivatööstuses 10000 elaniku kohta 167 inimest, millega oleme Euroopas neljandal kohal jäädes maha Portugalist, Rumeeniast ja Bulgaariast. Ressursside, s.h tööjõu, kallinedes tekib küsimus, kui pikalt Eesti rõivatööstus sellisel kujul püsida suudab.

Eelkõige puudutab oht põhiliselt allhankele orienteerunud ettevõtteid, kes konkureerivad globaalsel turul kaug-ida jt odava tööjõu piirkondadega. Oma äristrateegiat tuleb ilmselt korrigeerida ka oma rõivakollektsioone müüvatel tootjatel, kuna konkurendid toodavad globaalsel turul.

Üks tulevikustrateegia allhankele orienteerunud ettevõtetele on oma rõivakollektsioonide ja kaubamärkide lansseerimine, mis loob esialgu teoreetilise võimaluse sama tootmismahu juures oma käivet mitmekordistada.

See võimalus võib saada reaalsuseks läbi müügiedu, mis põhineb tootja suutlikkusel tulla turule pakkumisega, mis konkurentidest paremini rahuldab sihtkliendi vajadusi. Tootja, luues oma kaubamärgi, asub suhtlema lõpptarbijaga. Kõige tähtsamaks lüliks toote jõudmisel lõpptarbijani tuleb pidada jaemüüki, kuna jaemüüja on ainus lüli kogu ahelas, kes puutub kokku lõpptarbijaga. Kui ei ole toimunud müüki jaekaubanduses, ei ole toimunud tegelikku müüki kogu tarneahelas. Seega võib väita, et jaekaupmees omamoodi kontrollib kogu tarneahelat ja tootjat sealhulgas. See on ilmselt peamine põhjus, miks paljud tootjad on asunud aktiivselt oma jaekette ehitama, mis garanteerivad neile väljundi tarbija juurde.

Võimalik on eristada hulgimüüja- ja jaemüüja kaubamärki. Hulgimüüja suhtleb tarbijaga läbi sõltumatute jaekaupluste ja kaubamajade. Ühelt poolt võimaldab see hulgimüüjal alandada varudega seotud riske ning vabastab ettevõtte jaeketi loomise ja töös hoidmisega seotud kulutustest.

Teiselt poolt on hulgimüüja täielikus sõltuvuses oma jaepartneritest. Kaupluste ketistumisega ja jaeettevõtete oma rõivakollektsioonide loomisega võib hulgimüügi turgu pidada kahanevaks, mis jätab järjest kitsamad võimalused hulgimüüjale.

Jaemüüja, vastupidiselt hulgimüüjale, on sunnitud kogu varudega seotud riski ja jaeketiga seotud kulutused ise kandma. Seda tasakaalustab võimalus tõsta oma tulusid võttes turult jaemarginali. Tulude-kulude poole pealt on jaemüüjal võimalik hulgimüüjaga võrreldes rohkem võita, aga ka rohkem kaotada.

Oma jaeketi oluliseks eelisteks, lisaks eelpool mainitud garanteeritud väljundile lõpptarbija juurde, võib pidada võimet kiiremini reageerida muutustele. Ka Eesti rõivaturg on viimastel aastatel muutunud tunduvalt moetundlikumaks, mis sunnib rõivatootjaid keskenduma uute moetrendide võimalikult kiirele müüki paiskamisele. Kuna hulgimüüja peab uute toodete müükijõudmiseks sõlmima kokkulepped jaekaupmehega, on oma tootmisega jaeketil võimalik siin tunduvalt kiiremini opereerida.

Ahelat materjalidest jaemüügini võib vaadelda kui integreeritud tarneahelat. Kalli tööjõuga lääne-euroopa maades on enam levinud äristrateegia, mille eesmärgiks on omada või kontrollida jaeväljundit ostes toodangu allhankena. Selline strateegia võimaldab allhanke hindu madalale surudes toota võimalikult madala omahinnaga ja võtta selle läbi kõrget marginali.

Uuemaks trendiks võib pidada strateegiat, kus ettevõte omab või kontrollib jaeväljundit, kuid samal ajal ka tootmisbaasi. Selle strateegia eeliseks võib pidada ahela kiirust, millega süsteem suudab muutustele reageerida. Ühe toote arvestuslik tulusus võib küll jääda väiksemaks, kui ta seda allhanke korras valmistatud toote puhul oleks. Süsteemi edu saab baseeruda madalal varude tasemel, mis saavutatakse läbi täpsema ja turusituatsioonile paremini vastava toodangu valmistamise.

Seni veel allhankele orienteeritud ettevõttel on edaspidiseks valida nelja suuna vahel. Üks võimalus on jätkata sõltumatu allhankijana, samas tuleb arvestada ressursside kallinemisega ja sellest tuleneva ettevõtte konkurentsivõime kahanemisega. Alternatiivne võimalus allhankijana jätkamiseks on oma tootmisbaasi integreerimine mõne suurema oma jaeketti omava ahela osaks, mis võib tagada pikaajalise tööga varustatuse õige partneri leidmisel.

Teised kaks suunda on eelpool kirjeldatud hulgi- või jaekollektsiooniga turule tulemine, mis võimaldavad nii rohkem võita kui ka rohkem kaotada. Ettevõttele, kes ei riski siiski oma kaubamärgi loomisse investeerida, võib soovitada õmblusteenuse asemel valmistoote teenuse pakkumist, mis on ilmselt kõige odavam moodus omatoodanguga nii sise- kui välisturule jõudmiseks.

Autor: Peeter Larin