Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Viimane börsimull vajus kokku sisinaga
USA ajaloo kõige suurema, 1990. aastate börsimulliga konkreetset ühe- või paaripäevast väga tugevat languspäeva, mida võib krahhiks nimetada, pole järgnenud. Pigem on toimunud pikaajaline aktsiahindade langus, millega on küll kaasnenud üksikute aktsiate mitmekümneprotsendilisi langusi, kuid laiaulatuslikku aktsiate paanilist müüki pole olnud.
Professor Rein Taagepera rääkis 15 aastat tagasi, et impeeriumid võivad laguneda kas pauguga või sisinaga ja ennustas/lootis, et ka Nõukogude impeerium laguneb sisinaga. Sama võib öelda ka börsimullide lagunemise kohta. Kui varem olid kõik mullid lagunenud suure pauguga, siis viimane börsimull on lagunenud sisinaga.
Kuidas on suudetud suurem pauk ära hoida? Kindlasti on üheks põhjuseks informatsiooni laialdane ja kiire levik inimeste seas. Nii nagu 80. aastate lõpus ei olnud tänu massikommunikatsioonile võimalik sotsialismileeris toimuvat varjata, said inimesed ka 2000. aasta kevadel infotehnoloogia sektori probleemidest kiiresti teada ning esimestel ettevaatlikumatel investoritel õnnestus vähemalt osaliselt oma aktsiad varakult ning suhteliselt väikeste kaotustega müüa. Esimestest tagasilöökidest tehnoloogiasektoris said kõik asjast huvitatud teada kohe. Teave 1929. aasta börsikrahhist jõudis Eestisse aga alles mitu päeva hiljem.
Teine ja arvatavasti olulisem põhjus, miks õhupall pauguga tühjaks ei läinud, on rahaturgude ja majanduslike protsesside tunduvalt parem tundmine kui isegi paarkümmend aastat tagasi.
USA Keskpanga juhi Alan Greenspani aadressil on viimastel aegadel olnud tugevat kriitikat ning kostab isegi hääli, et tema on börsimulli tekke peasüüdlane. Kuid samas võib öelda, et kui keegi üldse hoiatas aktsiahindade liiga suure tõusu eest, siis oli see just Green-span, kes rääkis ?irratsionaalsetest? ootustest juba 1996. aasta lõpus. Greenspani ?süü? oli võib-olla asjaolu, et ta ei tulnud selle juurde taas tagasi ja tagasi ning hakkas ka ise uskuma, et majandusprotsessid on juhitavad. Samas võib olla päris kindel, et ilma suhteliselt oskusliku rahapoliitikata oleks olnud mull ning sellele järgnev pauk suurem.
Võib öelda, et juhtivaktsiate hinnaliikumist peegeldavas Dow? tööstuskeskmises on õhku veel piisavalt. Kui tehnoloogiasektorit iseloomustav Nasdaqi indeks on oma tipuga võrreldes kaotanud pea üle kolmveerandi, siis Dow? on tipuga võrreldes vaid kolmandiku võrra madalam.