Maksuamet on poliitikute käepikendus

Eesti maksuamet on poliitikute tööriist, käepikendus, mis iial ei pöördu käe vastu, mis teda toidab. Riigi kontrollorganid on sattumas poliitilise eliidi kontrolli alla.

Maksuameti peadirektor Aivar Sõerd ütleb, et maksuameti jaoks pole poliitikud midagi erilist ja ametnikud tegelevad kõigiga võrdselt.

Seni pole ükski partei või poliitik võrdsete sekka sattunud.

Maksuameti peadirektor loeb ju ajalehti. Vaevalt, et tal jäid märkamata artiklid, mis kajastasid seda, kuidas pärast võimuvahetust vahetas uus võimuliit kribinal-krabinal välja isikud võtmepositsioonidel.

Kahe silma vahele ei saanud maksuameti peadirektoril jääda ka lehelood sellest, et Reformierakond ja Keskerakond tahavad erakonnaga seotud inimest riigikontrolöri kohale. Vaatamata sellele, et seadus näeb seda kohta apoliitilisena.

?Parem avalik kui varjatud politiseeritus,? ütlevad juhtivate ametikohtade politiseerimise eestvedajad mõlemast erakonnast.

Riigikontrolöri ametist Res Publica juhiks lahkunud Juhan Partsi näide veab ametkondade politiseerimise vankrit. Üksikust juhtumist on saanud üldise ohu kirjeldus, mis peaks põhjendama terve süsteemi muutmist.

Võimuliit on valmis minema mööda seadusesse kirjutatud poliitilise ametikoha keelust. Tulevane riigikontrolör astub erakonnast sobival hetkel välja. Sellega pööratakse seaduse mõte pea peale.

Kevadel lõpeb kaitsepolitsei juhi Jüri Pihli ja riigiprokuratuuri juhi Raivo Sepa ametiaeg. Võib aimata tahet, et ka need mehed saaksid poliitiliste niitidega seotud mantlipärijad.

Erakondadega seotud juht tähendab poliitilist kontrolli ametkonna üle.

Reformierakondlasest jusiitsminister Märt Rask käis hiljuti välja mõtte, et kohtunikule ja prokuröridele võiks anda vabaduse kuuluda erakondadesse. Tekiks olukord, kus riigi kontrollorganid ei hakkagi kunagi uurima võimuerakondade või parlamendipoliitikute ja -parteide tegevust. Ja isegi kui uuriks, siis kohtus need ilmselt lahendust ei leiaks.

Kas maksuamet võiks jääda apoliitiliseks, kui riigikontrolörist, kaitsepolitsei juhist, riigiprokurörist ning kohtunikest saavad poliitilised marionetid?

Ilma otsese poliitilise kontrollitagi toimib ametkondades enesetsensuur.

Ajakirjanduses nimetatakse enesetsensuuriks olukorda, kus kaalukaid tõendeid omav ajakirjanik otsustab ilma välise surveta neid mitte avaldada. Põhjuseks on hirm minna konflikti ühiskonnas mõjukate inimeste või institutsioonidega.

Enesetsensuuri tõttu on maksuamet juba praegu poliitikutest sõltuv.

Poliitikuid ja erakondi ei kontrolli keegi. Juhul, kui nad rikuvad erakonnaseadust, ei järgne sellele peale ?karmi ja õiglase poliitilise vastutuse? midagi.

Jutumärkides on tsitaat prokuratuuri pressiteatest, mis käsitles lugu rahvaliitlastest, kes tarisid erakonna kontorisse 100 000 krooni sularahas.

Lugu oli selles, et kuus Riigikogu liikmetest Rahvaliidu poliitikut, nende seas president Arnold Rüütel, viisid raamatupidamispaberite järgi kahe nädala jooksul igaüks iga päev 1000 krooni sularahas erakonna kontorisse. Kokku saadi 100 000 krooni.

Hästi, erakonnaseadus on jõuetu, kuid on arusaamatu, miks ei tunne maksuamet huvi, et kust tekkis 100 000 krooni sularahas ja kuhu see edasi läks.

Ajalehed on näidanud, et nii äsjaste kui eelmiste valimiste eel kulutasid erakonnad kampaaniateks rohkem raha, kui nad on ametlikult välja öelnud. Praegustel hinnangutel on viimaste valimiste paiku liikunud avalikkuse (maksuameti) kontrollist väljaspool 20 miljonit (!) krooni.

Ilmselt suure osa selle raha puhul on tegemist teeseldud tehingutega. Ettevõtjad on ostnud enda nime all kaupa või teenust, mida ei kasuta nad ise, vaid seda teeb erakond. Ettevõtja ja erakonna vahel ei pruugi liikuda sularaha.

Ettevõtjad teevad selliseid tehinguid eesmärgiga jääda erakondade rahastajatena tagaplaanile, boonusena kaasneb maksude optimeerimine.

Lisaks neile lugudele on ajakirjandus käsitlenud kokku kümmetkonda juhtumit, mis võiks pälvida maksuameti tähelepanu, kuid neisse on segatud poliitikud.

Näib, et raha, mis on seotud poliitikaga, jääb väljapoole seadusi.