Eesti põllumajandus ei ole ainult piimatootmine

Euroläbirääkimised on jõudmas otsustavasse järku. Detsembri alguseni on veel aega kaubelda, siis seisavad meie läbirääkijad otsustava valiku ees. Pärast seda kui Euroopa Liit esitas oma seisukoha põllumajanduse otsetoetuste küsimuses, peaks meie peamine rõhuasetus põllumajanduspeatüki läbirääkimistel olema minimaalne üleminekuperiood, s.o aastani 2006. Kvootide taotlemist tuleb jätkata sama hooga, aga põhirõhk tuleks asetada piimakvoodilt valdkondadele, mida ähvardab liitumisjärgselt oht jääda alla siseturu vajaduse ? veise- ja lambakasvatus, teraviljakasvatus. Et vältida suhkru hinna järsku tõusu, peab seisma ka suhkrukvoodi eest.

Läbirääkimised toimuvad ajal, mil Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) mõjukad liikmed (eeskätt USA) soovivad liberaliseerida põllumajanduslikku turgu. Eesmärk on vähendada põllumajandustoodetega kauplemisel piiranguid, et kauplemine muutuks rohkem turupõhiseks. Sellega kaasneb soov, et Euroopa Liidus vähendataks sektorile pealemaksmist, s.t eelkõige otse- ja eksporditoetusi. Ka ELis eneses on ühtse põllumajanduspoliitika meetmete aegumise üle hakatud tõsiselt juurdlema, eriti peale viimaste aastate epideemiapuhanguid (nt hullu lehma tõbi). Nii on suur tõenäosus, et kogu ELi kvoodindus ja põllumajandussaaduste tururegulatsioon tervikuna võidakse laienemisjärgseil aastail kohe ümber vaadata.

Laienemine kümne riigi võrra toob ühisturule hulga kaupa, mida on vaja ELi ühisinstitutsioonide kaasabil kolmandatesse riikidesse maha müüa. Esimesena satuvad löögi alla kindlasti piimasaadused, kuna suur osa uutest liikmesriikidest vajab oma piimasaaduste tarvis turgu. Ja 25liikmeline EL vajab suuremaid eksportturge.

Teisalt on ELil peaaegu võimatu pakkuda kandidaatriikidele väiksemat kvooti kui praegune tootmistase. Vastasel juhul peaksid talumehed oma veised tapamajja viima ja kogu laienemine muutuks küsitavaks. Nii võibki laienemisejärgselt tekkida olukord, et EL ei saa hakkama uue koguse piimasaaduste korraldamisega ja lõpetab piima tootmise kontrollimise kvootide kaudu ning piimasaaduste ühise kokkuostu ja toetustega mahamüügi kolmandatesse riikidesse.

Ühelt poolt suurenev soov muuta kaubavahetustingimusi WTOs, teisalt ELi laienemine võivad viiagi seniste poliitikate revideerimisele. Küsimus on vaid ? millal?

Praegu räägivad nii peaminister kui välisminister valdavalt ainult piimakvoodist, põllumajandusminister ka suuremast teravilja baassaagikusest ning suurematest veisekasvatuse toetustest. Euroopa Komisjon omalt poolt on andnud mõista, et korralike argumentide korral vaadatakse meie kvoodid üle, ent räägivad nemadki eelkõige piimakvoodist. EK ei suuda ilmselt vastu seista kõikide kandidaatriikide survele ning esialgu võibki suurendada mõningaid kvoote, et laienemine üldse toimuks. Et EL selle tulemusel WTOs tugevneks, siis ilmselt arvestusega, et lähiaastail ühtne põllumajanduspoliitika reformitakse ja korrigeeritakse ka kvoote.

Kui valitsus jätkab senise rõhuasetustega ? st põhiliselt piimakvoodi, vähemjõuliselt teravilja baassaagikuse ja veisekasvatuse toetuste nõudmisega, üldse pole aga kuulda nt lamba-, lina- või kartulitärklise kvoodi eest seismisest ?, siis juhtubki nii, et saame suurema piimakvoodi, pisut suurendatakse teraviljakasvatuse ja veiseliha tootmise võimalusi, kuid ikkagi on oht jääda alla sisetarbe piiri. Lambakasvatuse tulevik on kvoodi suuruse mõttes suhteliselt perspektiivitu, rääkimata kartulitärklise tootmise arendamisest või suhkrupeedi kasvatamise taasalustamisest.

Kui aga kogu kvoodimajandus ringi vaadatakse ja just piimakvooti ähvardab likvideerimine, siis oleme mõne aastaga olukorra ees, kus me suuremast piimakvoodist ei võida midagi ning muus osas turu laienemise asemel kaotame osa siseturust.

Kogu liitumisjärgse perioodi elu- ja surmaküsimus põllumajandusele on hoopis üleminekuperioodi pikkus ELi ühtse põllumajanduspoliitika meetmetele. Otsetoetuste maksmise osas leppisid liikmesriigid 24. oktoobril Brüsselis kokku, et üleminekuaeg täieliku ühtlustumiseni on 10 aastat. Jääb mulje, et tegelikult püütigi meid suruda 10aastasesse raamistikku, millele on tulevikus alati hea vihjata. Ka siis, kui põllumajanduspoliitikat reformitakse.

Täna mõistame, et meil pole aastani 2006 muud teha, kui nõustuda vähendatud toetustega, sest meil pole olnud võimalik kaasa rääkida kehtiva eelarve koostamises. 2007 algab uus eelarveperiood ning me ise oleme ELi eelarveprotsessis osalised, ja siis ei ole enam mingit põhjendust, miks peaksime veel seitse aastat erinevate tingimuste järgi elama. Eestil on veel võimalus muuta oma rõhuasetust põllumajanduspeatüki läbirääkimistel.