Riiklikul tasemel rahapesu

Tule taevas appi!, No kurat küll! Kui veel mõni aeg tagasi võiks arvata et erakonnad oma rahaasjade ajamisel enam millegagi üllatada ei suuda, siis paistab et see siiski nii ei ole. Üllatavalt ülbe nahaalsusega jätkatakse endiselt.

Öeldakse, et sõjas ja armastuses olla kõik lubatud. Äripäevale tundub, et võrreldes erakondade rahastamisega neis kahes valdkonnas siiski reegleid ja norme austatakse. Poliitikas ei tunnistata aga ei seadusi ega reegleid.

Ühest küljest tegelevad poliitikud sulaselge rahapesuga. Jah võib öelda, et paljud annetajad ei taha , et nende nimi seoses annetusega ühele või teisele parteile avalikuks saab. Erakonnaseadus aga keelab vastu võtta anonüümseid annetusi. Ent kus sa siis keeldud, kui sulle raha pakutakse!

Nii leiutavadki meie austet parteilased igasugu skeeme, kuidas see anonüümselt tulnud raha seadusele vastavaks pesta. Kui enne eelmisi Riigikogu valimisi kasutati ASi R-Hooldus või OÜ Kenley S.T tüüpi fiktiivseid ja lühiajalisi firmasid parteikassasse raha vahendamiseks, siis pärast sellise tegevuse keelamist, leiutati uued. Üks valdavaks saanud skeem oli nn 999 krooniste ahelannetuste tegemine. Raamatupidajast sai erakondade olulisemaid inimesi. Algasid kurioosumid, kus Rahvaliidu kuus juhtliiget annetasid kahe nädala jooksul erakonnale iga päev kuni 1000 krooni, kusjuures, kui asi avalikuks tuli ei suudetud omavahel isegi kokku leppida, tegid nad selle sularahas või ülekandega.

Parteiliider Villu Reiljan viibis ühel toetamispäeval, kui ta kaks korda parteile raha andis koguni välislähetuses. Päris huvitav on ette kujutada teist seika, kus 34 Reformierakonna liiget kolm korda nädalas rivikorras panka marssisid ja iga kord erakonnale 999 kr annetasid. Aga just sellised summad ja sellise tihedusega parteile läksid.

Sama skeemi jätkasid keskerakondlased. Septembris-oktoobris 14 päeval erakonna kassasse raha tilgutanud Marika Tuus põhjendas seda erakonna toetamisega võimaluste piires ja temale kõige mugavamal viisil. Huvitav, et võimalused tekivad iga päev või ülepäeviti ja mugavaim on pidevalt peakorterist läbi astuda ja raha maksta.

Absurdi tipuga saadi hakkama keskerakonna toetaja Lauri Laasi puhul, kes toetas erakonda olematul kuupäeval ? 31. septembril. Hiljem põhjendati asja sektretäri näpukaga, ent samuti edasi ?näputades? võib juhtuda, et riigikogu valimiste eelne kuu ? veebruar venib tuleval aastal enneolematult pikaks. Eks ootame ätra, milliseid apsakaid-näpukaid siis erakonnad välja mõtlevad

Ja et siis asi piirduks vaid seadustest-normidest kõrvalehiilimisega. Erakonnaseadus keelab erakondi toetada ka firmadel, kes ise riigilt toetust saanud. Siin on patustanud mitmed Rahvaliidu liikmete osalusega põllumajandusfirmad. Ent reaktsioon oli siingi ülimalt parteiline ? selmet viga tunnistada ja keelatud toetus tagasi maksta, leidsid Rahvaliidu tipp-poliitikud et seadus olevat ebaõiglane ja tuleb ümber teha.

Lihtsurelikele on seadused seni täitmiseks olnud, tundugu nad kuitahes ebaõiglased. Erakondadele vist mitte. Milline suurepärane ?eeskuju? rahvale, kelle nimel rehveesindajad kõneleda armastavad. Samas avaliku arvamuse peale lihtsalt sülitades. Ajakirjanduse kriitika ja paljastused, nagu elu on näidanud, on neile vesi, mis hane seljast maha voolab.

Juhtkirja mahtusid vaid mõned näited. Parafraseerides Oskar Lutsu jõuab issanda päike enne looja minna, kui meie parteide paturegister valmis saab.