Erakonnad müüvad pakendit, mitte sisu

Valimiskampaanias kümneid miljoneid kroone kulutades on erakondadel hetkel ainult üks pragmaatiline eesmärk ? hääled, et pääseda võimule. Valimiskampaania peamine eesmärk peaks olema hoopis kodanike poliitiline harimine: tõsta nende teadmisi riigi toimimisest, demokraatiast, kohustustest ja vastutusest otsuste tegemisel ja valikutest endist.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks olema normaalne, et vali-ja ei mõtle eelkõige iseendale või valitavale poliitikule, sellele, mida tema saab, vaid kuidas tema valik mõjutab ta perekonda, kodukanti. Poliitikud peaks mõtlema sellele, et neid valitakse eeskätt kui inimesi, kes viivad lubadused ellu.

Olemasolev süsteem soosib vastupidist. Piiramatu ja sageli kontrollimatu hulk vahendeid kasutatakse oma kaubamärgi müügiks. Poliitika muutub järjest rohkem kaubanduslikuks. Müüvad õunad, ninasarvikud, oravad, tibid, adrad, traktorid. Müüb ilus pakend, mitte sisu. Sageli mitte isegi silt, millega kunstnik on vaeva näinud, vaid ilusad värvid, tuntud nimi.

Kõike seda soosivad seadused. Poliitikud on oma mõõtmatu ressursiga jõudnud isegi kaubandusest ette, sest viimase kampaania käigus kasutasid kaupmehed järellainena poliiti-liste lubaduste plagiaate.

Tulemus on ootustele vastupidine. Enamik valijaist on veel pragmaatilisemad, materiaalsetest lubadustest sõltuvamad, eemalduvad poliitikast ja ka riigist, tegeldes nn isemajandamisega ? ei osale solidaarselt maksude maksmises või loodavad raudsele käele, imeinimesele, kes kõik probleemid nende eest lahendaks.

Väljapääs olukorrast pole sugugi keeruline. Täielikku kontrolli erakondade rahastamise üle pole võimalik saavutada ei meil ega mujal maailmas. Pealegi puudub reaalne karistus reeglite eiramisel. Ähmane poliitilise vastutuse mõiste on sobiv sirm eelöeldule. Ja kindlasti jätkub riigis veel raha selle kaubanduse mahu suurendamiseks, mis toob omakorda kaasa poliitikute mõjutamiseks tugevamaid argumente, s.o korruptsiooniohu kasvu. Tasuta lõunasööke teatavasti pole ja igal sponsorlusel on piir. Seega on ainuke võimalus rahastada erakondade tegevust ja valimiskampaaniaid riiklikult. Selle maht sõltuks riigi võimalustest ja kokkulepetest.

Lisaks peaksid olema piiratud ja suunatud väljundid poliitreklaami tegemiseks. Kindel maht eetriajale, välisreklaamile. Ka kohad võiksid olla määratletud, vallakeskused, asulad, miks mitte ka poed, sõltuvalt inimeste kontsentratsioonist ja liikumisharjumustest, ja jaotatud kõigi erakondade vahel proportsionaalselt. Ka oleksid need kaitstud seadusega ehk välise või erakondadevahelise vandalismi vastu. Kus, missuguses mahus, kuidas, kui palju ja missuguse suunitlusega ? see sõltuks riigi eesmärgist, mida ja kuidas propageerida, kasvatada, arendada, võrrelda.

Samal ajal sunniks niisugune piiritletus poliitikuid rohkem mõtlema lubaduste sisule ja suhtlema enam valijatega. Pealegi on vahetu suhtlemise käigus võimalik valikuid teha. Vaevalt suudab inimene juustu omadusi eristada läbi reklaami. Vaja ikka käega katsuda, pakendi usaldatavust kontrollida, lisainfo toote kohta läbi lugeda ning ka toodet maitsta. Ja kui kõik sobib, siis ka ostetakse.

Meil n-ö poliitiline degustatsioon puudub, sest mida sa ikka ?juustust? kolme-nelja aasta pärast mäletad. Pealegi, kui pakendit on muudetud pidevalt ja kindla eesmärgiga jälgi segada. See paneks erakondi ja poliitikuid rohkem vastutama ja tooks inimesi otsustama. On ju tõelise omaniku jaoks tähtis, et ka teine kord sinu toodet ostetakse, sest muidu pole ei usaldust ega äri. Libakaupmees vahetab aga pakendit, mitte sisu. Pealegi ei kehti reklaamiseadus poliitilisele reklaamile, mis annab veelgi soodsamad tingimused kliendi petmiseks.

Kui poliitilises võitluses kasutatakse ärivõtteid, peavad siin käibima ka samad mõisted ? majanduslik efektiivsus, marginaal, lisaväärtus, investeering töötajasse, kliendikesksus, vajadusel ka saneerimine. Äris võib tuua ka teisi, negatiivseid näiteid ? kasumiahnus, ebaausus, lühinägelikkus, kliendi või keskkonnavaenulikkus jne. Millise tee meie valime? Väikeses Eestis on loogiline, et esimese.