Näotu ja stiilitu Eku

Töö, mis jääb aastateks, sünnib koostöös kliendiga 3?4 kohtumise käigus. Kampusele meeldib, kui jõulukingiks mõeldud ehet tullakse tellima juba kevadel, siis on aega mõelda ja ehte tulevast kandjat tundma õppida.

Kõiki töid ei jõua Kampus aga ise valmis teha ning kui klient on nõus, siis laseb ta idee ellu viia mõnel oma kullasseppadest. EK märki kannavad aga vaid otsast lõpuni Kampuse kätetööna valminud ehted. Kui mõnes kliendis võivad initsiaalid EK hämmeldust tekitada ja tegelikus autoris kahtlema panna, siis pole põhjust ? initsiaalide taga on tõepoolest Eku. Ekuks on sõbrad Jevgenit kogu elu kutsunud ja mees on selle nime oma ametliku nime kõrval paralleelselt kasutusele võtnud. Nõukogude ajal sattus ta seetõttu koguni KGBsse, kuna see asutus tundis huvi, miks Kampus varjunime kasutab. Slaavi nime taga on aga puhastverd eesti mees, kes on sellise nime saanud roomakatoliku usku vanematelt.

Aastakümneid klientide tellimusi täitnud Kampus teab rääkida, et vene ajal oli inimestel palju raha ja vähe nõudmisi, tänapäeval on vastupidi. Alati ei taba meister kliendi soove ja nii on sündinud ka päris kurioosseid juhtumeid. Kui 1975. aastatel läksid moodi sodiaagimärgid, kandis Kampuski kaelas enda tehtud neitsi tähtkuju ripatsit, ehkki ta ise sellest sodiaagimärgist ei olnud. Üks sõnni tähtkujus klient tellis temalt omalegi ripatsi. Sodiaagimärkidest see tellija ilmselt suurt ei taibanud, sest miks muidu avaldas ta tööd vastu võttes sellist pahameelt. ?Ise kannad kena tütarlast, aga mulle tegid sellise lehma,? meenutab Kampus pettunud kliendi sõnu.

Või teine juhtum, kui klient tellis nr 28 ehk 3 cm läbimõõduga meelespeaõiega sõrmuse. Kampus, kes ise tellimust vastu ei võtnud ega tellijat ei näinud, mõtles, et kes teab, milleks seda sõrmust kasutatakse ? äkki kinnitatakse õlaräti kaunistuseks ?, ja tegi tellimuse valmis. Kui klient tööle järele tuli, kutsuti Kampus välja ? midagi on mäda, teadis mees juba ette. Ja seal siis seisiski see õnnetu tütarlaps, õrna meelespeaõiega nr 28 sõrmus sõrmes ? ja kurtis, et seda sõrmust pole ju üldse näha! Et olukorrast väljapääsu leida, kiitis Kampus tema käte ilu. Seda polnud ilmselt keegi varem teinud ja hämmeldunud tütarlaps läks oma nr 28 sõrmusega koju.

Nüüdseks enam kui kolmkümmend aastat juveliiritööd teinud Kampusel ei olnud kerge alustada ? 1970. aastate alguses oli ta põlu all. Põhjus selles, et mehel puudus akadeemiline ehtekunstniku haridus: kontrollmõõduriistade konstruktorist Kampus sai oma esimesed teadmised ehtekunstist hoopis Kaliningradi oblasti sõjaväeosa hospidalis, kus ta pani uut välismaist röntgeniaparaati kokku. Ohvitser tahtis, et aparaat näitaks peale röntgenpildi ka jalgpalli. Esimene saade, mida ta omatehtud imeaparaadist nägi, oli Leedu ehtekunstnikest. Nähtu avaldas mehele muljet ja hakkas teda tõsiselt huvitama ning justnagu tellitult sattus hospidali samas kohas teeninud Eestist pärit kullassepp Guido Reinvard. Teda võib Kampus pidada tinglikult oma õpetajaks, sest Reinvardi jutu põhjal koostatud konspektid ning joonised said aluseks Kampuse kullassepateadmistele.

Kuna kullassepal erilisi tööriistu pole ? hakkama saab ka meditsiini- ja elektroonikariistadega ?, siis hakkas Kampus juba sõjaväes nikerdama merevaigust ja melhiorist ehteid. Kahe aastaga kogunes tehtut nii palju, et sai näituselgi esineda. Kampusest sai Kaliningradi Rahvaloomingu Maja liige ja talle omistati rahvakunstimeistri tiitel, mis andis õiguse oma tooteid kunstikauplustes müüa. Sel ajal oli aga juveliiride eratöö N Liidus keelatud. Eestisse tulles oli tal võimalus oma oskuseid realiseerida UKUs, mis valmistas aga ainult rahvuslikke esemeid. Kampuse tehnoloogia oli UKU jaoks aga liiga erinev, samuti ei olnud merevaiguga filigraanehted 1970. aastatel Eestis veel moes. Kõige selle tipuks ei võtnud kohalik Kunstnike Liit teda omaks ja nii ei õnnestunud tal oma töid Eestis müüa.

?Mulle astuti siin peale ja ma pidin oma ehteid müüma mujal N Liidus,? selgitas Kampus. Samal ajal oli tal Kaliningradi Rahvaloomingu Maja liikmena näitusi Poolas, Saksamaal, Moskvas, Kiievis.

Otsinud paar kuud sellises olukorras Eestis omale kohta, leidis Kampus tootmiskoondise ?Ühendus?, kuhu õnnestus asuda tööle 2. kategooria kullassepana, kus ta viie aastaga kerkis 6. ehk kõrgeima kategooria kunstnik-kullassepaks.