Väärikas paekivist eramu

Koos teiste looduslike materjalidega kombineeritud paekivist eramu on esinduslik ja väärikas.

Arhitektuuribüroo Kolde Grupp arhitekt Indrek Suigusaar on Tallinnas Lilleküla linnaossa kerkinud uue ja uhke maja autor. See maja torkab silma, kuna tema ehitusel on kasutatud paekivi.

Arhitekt ise peab paekivi esinduslikkust ja väärikust materjali valiku põhjuseks, sest maja enda esinduslikkus seadis nõudmisi ka materjalile. ?Kohalik paas on kui igikestvuse sümbol,? põhjendab Suigusaar.

Paekivi saab plaadina kasutada fassaadil, treppidel, põrandal, aknalaual. Massiivse kivina fassaadil, aiapostidena, piirdemüürina. Lisaks veel aiakujunduses, kaminate ehituses ja suveniiridena.

Laansoo tõdeb, et paekivi on alaväärtustatud. Põhjuseks peab ta odavamatel juhtudel vähetöödeldud materjali, millest ei saa korralikku tulemust. Mahukama töötlusastme puhul on töö hulk oluliselt suurem, mis viib hinna üles, kuid tõstab ka kvaliteeti. ?Hinna tõttu jääb see üksikute luksuseks,? arvab Laansoo.

ASi Haapsalu Paekivi juhatuse esimees Aivar Allikmaa ütleb, et pae valikul ehituskiviks tuleb iga konkreetse otstarbe korral vaadata kivi omadusi. Väliskasutuses on esimeseks tingimuseks, et see peab olema ilmastikukindel ja vastupidav keemilistele agressoritele.

1980. aastatel oli väga palju paekivimaterjali vale kasutamist. Inimestele torkas silma, et paas laguneb, ei pea vastu ? sellest tekkis halb imago, mulje materjali sobimatusest ja halbadest omadustest. Praegugi on põhilisteks vigadeks vale kivi ning valik üksnes hinnakriteeriumi järgi.

?Võetakse materjal, mis on kõige odavam, ning ei vaadata muid omadusi. Teine asi on kindlasti väär paigaldusmeetod ja koht,? ütleb Allikmaa.

Kui võrrelda looduskivi ja värvitud fassaadi ehitushinda, siis värvitud lahendus on kindlasti palju odavam. Kuid kui vaadata järgmise 20?30 aasta hoolduskulusid, siis looduskivi hoolduskulu võib olla praktiliselt null.

?Üks on ehitushind, teine hoolduskulu ? kui vaadata pikemat perioodi, siis need hinnad on kindlasti võrreldavad,? väidab Allikmaa.

Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadur Rein Einasto rõhutab, et Eestis on selliste värvitoonidega paas, mida Euroopas naljalt pole, sel on hea minek ja välismaalastel on huvi tulla siia kaevandama.

Paegeoloog Elmar Kala prognoosib, et Eestis alakasutuses, kuid heade omadustega kohalik paekivi hakkab tulevikus liikuma Põhjamaadesse, sest näiteks Soomes ei ole lubjakivi üldse.

Paas on väärikas kohalik traditsiooniline ehitusmaterjal, mis seostub lokaalse arhitektuuri ja rahvuslikkuse määratlemisega.

aekivi on olnud oluline materjal Eestis linnade ehitamisel, olles nii kirikute kui ka ühiskondlike hoonete ehitusmaterjaliks. Arhitektuuriajaloolase Karin Hallas-Murula sõnul on keskaegne Tallinna linnamüür ehedaks ja hästi säilinud näiteks materjali vastupidavusest ja ilust.

Lasnamäe lademe lubjakivist on põhiliselt üles ehitatud kogu Tallinna vanalinn. ?Keskaeg oli paekivi kõige intensiivsema kasutamise aeg, siis oli palju kiviraidureid ja meistreid. Teati iga kihi väärtusi ja puudusi,? räägib geoloog Elmar Kala.

Paekivist taluhoonete ehitamine muutus laialdasemaks 19. sajandi teisel poolel koos lubja suurema levikuga. Enne lubja kasutuselevõttu kasutati müüride ladumisel sideainena savi. Savi oli võimalik kasutada vaid pae puhul, kuid raudkivi puhul ei olnud see sideainena vastupidav. Paekivi on taluarhitektuuris kõige enam kasutatud Põhja- ja Lääne-Eestis ? seal, kus seda kõige rohkem leidub.

Seda materjali kasutati eelkõige mitteköetavate hoonete: sepi-koja, suveköögi, lauda, talli juures kiviseinte vähese soojapidavuse tõttu. Rehielamu juures tehti rehealuse osa paekivist, eluruumide osa aga palkidest. Paeplaatidest valmistati põrandaid, katuseid suveköökidele, ahjusid ja aedu.

Historitsismi ja juugendi perioodil ehk 19.sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses oli paekivi kasutus küllaltki laialdane. Hallas-Murula selgitab nimetatud perioodi looduskivi kasutamise levimist sellega, et materjal oli kohalik, odav ning praktiline.

Historitsismi perioodi jääb klomppaest Tallinna Kaarli kiriku valmimine. Eestis seostub klomppae kasutus juugendi perioodil Põhjamaade rahvusromantismiga. Sel ajal valmisid mitmed paekasutusega üürimajad ja ühiskondlikud hooned, näiteks saksa teater ehk praegune draamateater.

1930. aastate arhitektuuris muutus paas kui kohalik materjal oluliseks rahvuslikkuse idee kandjaks. Seda eelkõige tänu arhitekt Herbert Johansonile, kes on kõige laiemalt ja silmapaistvamalt klombitud kivi funktsionalistlikus arhitektuuris rakendanud. Tema loodud on Raua tänava pritsimaja. 1930. aastatel hakati fassaadide kattena kasutama ka siledat paekiviplaati.

Sõjajärgsetel aastatel ja 1950 paekasutus jätkus, mis võis olla põhjustatud teiste materjalide puudusest. Hiljem hakati seda rohkem killustikumaterjalina kasutama, mis viis pae tootmise ja töötlemise alla. ?Tuli täiesti uus arhitektuuri esteetika, mis välistas rahvapärase paearhitektuuri. Ehitustööstus oli väga ökonomiseeritud ja hoonete soklites kasutatava materjali saamiseks hakati paasi lõhkama, mitte enam käsitsi murdma,? selgitab Hallas-Murula.

1980. aastate viimased paekasutused olid arhitekt Raine Karbi projekteeritud esinduslikud ehitised: Tallinna linnahall, Sakala keskus ja rahvusraamatukogu. ?Karbi hooned on jõulised näited, kus paekivi tagasitoomine oli ka põhimõttelise tähtsusega ? kohalik materjal, eestipärane arhitektuur, mida ta üritas teha nõukogude tingimustes,? rõhutab Hallas-Murula Karbi loomingu tähtsust.

Tänapäeva paekasutus alles hakkab hoogu võtma. Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula toob tänapäevase vähese paekasutuse üheks põhjuseks traditsioonide kadumise tootmisel ja töötlemisel vahepealsel nõukogude perioodil.

Uusehitiste paekasutuse heaks näiteks on uus Püha Brigitta klooster. ?Selle hoone paekasutus on paeliidu abiga läbi mõeldud ning tulemus on väga hea,? räägib geoloog Elmar Kala.

Lootustandev on tulevane kunstimuuseum, mille ehitamist alustati selle aasta oktoobris ning mis peaks valmima 2005. aastaks. ?Kunstimuuseumi arhitektiga on kokkulepe, et eksponeeritakse kõiki Lasnamäe lademe paekihte. Muuseumi ehitusel plaanitakse kasutada võimalikult palju paasi. Tänu paeliidu initsiatiivile kasutatakse muuseumi juures rahvuskivi kindlasti poole rohkem, kui alguses oli mõeldud,? räägib paeliidu tegevjuht Kalju Metsamägi.

Paas ei ole selline ehitusmaterjal, millest saaks ehitada praeguse moodsa esteetikaga arhitektuuri, arvab Hallas-Murula. See saab olla ainult üks paljudest materjalidest, täiendmaterjal. Kaasaegse arhitektuuri struktuur ja esteetika eeldavad hoopis teistsuguseid materjale.

?Paekivi on unikaalehitiste ? teatrite ja muude monumentaalehitiste materjal, ja ma arvan, et ta on seda ka tulevikus,? sõnab Karin Hallas-Murula.

Autor: Sigrid Suu