Koonerdamine pole kokkuhoid ja eriti käib see ehitamise kohta. Lagunevad kingad võib pahameelega kuu aega pärast ostmist nurka virutada. Seitse aastat vana kiiva kiskuvat maja ei saa paraku kuhugi visata ? elama ju kuskil peab ja välja käidud summa pole kingade hinnaga võrreldav.

Korralik maja peab vastu oma ettenähtud eluea ja veel jupp aega rohkemgi. Vajab teine ainult pisut hooldamist ja jälgimist nagu elusorganism kunagi, kelle elu algab sünni ja lõpeb surmaga ? maja puhul siis algab projekti ja hea mõttega ning lõpeb kunagi kauges tulevikus lammutamisega. Ehitamise puhul kipub aga koonerdamine üsna tavaline olema. Algab see poolikust projektist ja materjalide asendamisest odavamatega. Halvimal juhul kasutatakse juba korra kasutatud materjale.

Selline taaskasutamine on nagu kahe teraga mõõk. Ühest küljest justkui ökoloogiline mõtlemine ja suurepärast näidet õnnestunud tulemusest oleme meiegi kajastanud ? juulinumbris tutvustatud vanadest palkidest uue projekti järgi üles laotud suvekodu. Kuid majaperemees oli täpselt teadlik, mis materjali ta kasutas, ning palk oli aja jooksul nii kõvaks muutunud, et oksakohad olid höövlile suurem katsumus kui naelad.

Sootuks teine on lugu aga siis, kui materjal tuuakse prügimäelt vettimast või mõnest kõdunenud lammutatavast majast. Esialgne kokkuhoid võib halvemal juhul olla eelmäng maja mahalammutamisele, sest kõdunemine ei tähenda midagi muud kui seeneeoste vohamist.

Sageli saab tohterdamise ja pideva kuivatamisega maja päästa, kuid kui kaasatoodavaks seeneks on harilik majavamm, siis ei pruugi sellest jagusaamine enam sugugi õnnestuda.

Ja on veel üks oluline punkt ? üldjuhul ei avastata hävingut enne, kui juba enamik konstruktsiooniosi on põhjalikult kahjustunud. Seega peaks mis tahes materjali kasutades olema eelkõige veendunud selle kvaliteedis. q