5. detsember 2002 kell 22:00

Euroopa: müüt ja reaalsus

Pärast jõuliste uurimuste sajandeid teaduses, navigatsioonis ja masinaehituses alustas Mandri-Euroopa 20. saj. tähtsate ühiskondlike uuendustega. Uued majandusstrateegiad ja -institutsioonid loodi usus, et ratsionaalsemalt ja inimlikumalt organiseeritud majandus pakub kõrgemat tootlikkust ja palku, suuremat rahulolu tööga, väiksemat tööpuudust, suuremat osalust ja pehmemaid majanduslangusi. Selle tulemuseks oli turumajandus, mis toetab eraomandit, kuid näeb väga erinev välja näiteks USA turumajandusest.

Tüüpiline Mandri-Euroopa majandus on organiseeritud korporatiivsete tootmisharude ümber, mis tekkisid sõdadevahelisel perioodil aastatel 1919-1939. Kolmeosaline süsteem, mis koosneb suurtest korporatsioonidest, suurtest ametiühingutest ja valitsusest, vahendab konflikte ja blokeerib muutusi turutõkete, litsentside ja normatiividega, suurte pankade mõjutamisega, kuldaktsiatega ja mõnes riigis valitsuse osalusega võtmeettevõtetes.

Sõdadevaheline korporatiivsus kahjustas ametiühinguid, keelates seadusega isegi streigid. Praegu annab see ametiühingutele võimaluse ühise otsustamise ja tingimusteta streigiõiguste kaudu. Aga samal ajal, kui süsteem kaitseb kuritarvituste ja keskkonnakahjulike kõrvaltoimete eest, toodab see ka politiseeritumat ja rangelt ühtlasemat majandust kui Ameerika atomistlikud ja detsentraliseeritud kapitalistlikud struktuurid.

Majandus- ja sotsiaalpoliitika on samuti erinevad, eriti Lääne-Euroopas, kus sotsiaalkindlustust ja abiprogramme nähakse tugevama ja paindlikuma inimkapitali üleskasvatamisena. Või siis selline kultuuriline erinevus, kus Ameerika lapsed lahkuvad tavaliselt kodust 18-aastaselt või varem, aga Mandri-Euroopa järeltulijad eeldavad, et neid toetatakse, kuni nad soovivad. Eurooplased peavad seda normaalseks, ameeriklased oma eneseaitamise, algatusvõime, auahnuse ja konkurentsivõimega arvavad, et see sigitab ohte kartvaid Peeter Paane, kes ei soovi enese eest võidelda.

Suurem osa mandri-eurooplastest usuvad siiski, et nende majandusmudel on tootlikkuse, töökohtade kvaliteedi ja stabiilsuse osas parem kui Ameerika süsteem. Kuid kas see on nii? Pariisi avenüü Montaigne?i alalised külalised on silmnähtavalt jõukad, särtsakad ja tööga hõivatud. Kuid mida näitab statistika?

OECD eelmise aasta uurimus paistis kinnitavat Mandri-Euroopa suuremat tootlikkust. SKT töötunni kohta oli Lääne-Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias suurem kui USAs. Ometi on andmed probleemsed, kuna SKT sisaldab riikliku sektori tootmismahtu, mida ei müüda turul ja mida ei saa seega otseselt mõõta.

Vastupidiselt leidis uurimus, mis kasutas McKinsey&Co andmeid ettevõtete kohta, et Euroopas on ettevõtluse tootmismaht töötunni kohta tunduvalt madalam kui USAs. Mõõtarvud kapitali tootlikkuse kohta on Euroopas USAga võrreldes isegi madalamad.

Need erinevused panevad arvama, et Euroopa tehniline oskusteave ja kaubanduslik kõrgtase jäävad USA omast kuus aastat maha. Siiski hindab ka see täpsem arvestus Euroopa efektiivsust üle.

Miks? Tööjõu reguleerimine, miinimumpalk ja ametiühingud takistavad paljudel vähem kvalifitseeritud inimestel Euroopa ametlikus majanduses tööd saamast. Kui need inimesed oleksid tööga hõivatud sel määral nagu USAs ollakse tööjõuturgude liberaliseerimise või palgatoetuste kaudu, langeks Euroopa tööjõu tootlikkus märkimisväärselt.

USA tootlikkus ei tulene sellest, et ameeriklased oleksid nobedamad, vaid sellest, et USA on loobunud ohutust tootlikkuse juurdekasvust (investeerides rohkem olemasolevatesse tootmissuundadesse) loodetava tootlikkuse juurdekasvu hüvanguks teadusuuringute ja arendustöö ning uute riskantsete tehnoloogiate kaudu. Kui mõni teine riik varustaks USAd tehniliste ja kaubanduslike uuendustega tasuta, nagu USA varustab Euroopat, jääks USAle rohkem kapitali oma tööjõu jaoks.

Kui Euroopa jagaks viimaste avastuste kulusid koos USAga, oleks sellel vähem kapitali tööjõu jaoks kindlakskujunenud tootmissuundades ja USAl rohkem.

Kas Euroopa on parem tööga rahulolu mõttes? Tõendid näitavad, et see pole nii. Tööjõu hulka kuulub suuremas osas Mandri-Euroopa riikides tunduvalt vähem tööealisi inimesi kui USAs.

Euroopa silmis lunastab nende süsteemi selle stabiilsus ja tööga kindlustatus. Hiljutine aeg aga näitab haavatavust, mitte stabiilsust. Euroopa majanduslangus 1980ndatel oli pikaajalisem ja sügavam kui USA oma. Praegune majanduslik surutis saab olema Euroopas sama sügav kui USAs.

Euroopa õpib, et majandusvapustuse puhul võivad strateegiad, mis palgatasemed jäigaks muudavad ja olemasolevaid töökohti kaitsevad, üksnes aeglustada ? mitte vähendada ? tööhõive langust. Mõju suunatakse lihtsalt töötutele, keda oleks palgatud ja väikeettevõtete töötajatele, keda poleks vallandatud. Ümberstruktureerimist edasi lükates võivad need strateegiad suurendada langust tootlikkuses, aktsiahindades ja rahavääringus, suurendades tööpuudust.

Mahajäänud majandustega Euroopa võib pöörduda sissepoole, ohustades ennast ja teisi. Seega on Euroopa vaevuste kindlaksmääramine ja nende ravimine otsustava tähtsusega. USA majandusteadlased ühineksid meeleldi eurooplastega, et otsida viise Mandri-Euroopa säästmiseks jätkuvast alatalitusest.

© Project Syndicate

Autor: Edmund Phelps

Hetkel kuum