Eluase kui investeering või kui staatusesümbol

Paraku on nii, et enamasti me peame arvestama turusituatsiooniga ja turu hinnangutega laiemas mõttes. Hea oleks enda jaoks läbi mõelda, milleks me korteri või maja ostame.

Kui eluasemeks, siis on põhiline, et see rahuldatakse meie igapäevaseid vajadusi ja meil oleks seal hea olla. Kui investeeringuks, siis on oluline, et ost ennast vähemalt ära tasuks.

Enamasti ootame mõlemat. Muidugi peab kodu olema ka meie staatusele vastav, aga mulle tundub, et seda kiputakse vahel ka üle tähtsustama ? turu hinnangud seatakse enda omadest kõrgemale ja kardetakse seda ?mida teised arvavad?.

Turuväärtus peegeldab turu, see tähendab nn keskmise ostja ja keskmise müüja hinnanguid vara kasulikkuse kohta. Need võivad, kuid ei pruugi kokku langeda meie isiklike hinnangutega.

Turuväärtus ei ole enamasti müüja küsitav hind, vaid on sellest madalam. Vahe on suur, kui müüja on emotsionaalne, vahe on väike, kui tegemist on ratsionaalse müüjaga. Ostja asi on analüüsida oma vajadusi ja anda oma isiklik hinnang vara väärtuse kohta. Võimalik on tingida või jätta ostmata, kui meil on alternatiive. Võime maksta ka turuväärtusest rohkem (nn küsitava hinna), kui varal on meie jaoks mingi eriline väärtus.

Üle turuväärtuse maksmine ei ole alati rumalus

Üks minu klient kavatses osta korteri ja tellis selle kohta laenu tarbeks turuväärtuse hinnangu. Töö kätte saanud, ütles ta: ?Aitäh. Aga ma ei osta seda korterit. Loll on see, kes maksab rohkem kui asi väärt on!?.

Kindlasti ei ole see alati nii. Kui me leiame korteri või eramu, mis meile tõesti väga-väga meeldib ja sobib, siis ei maksa muretseda ka turuväärtusest kõrgema hinna maksmise pärast. Võibolla me otsisime korterit just sellesse piirkonda ja valik oli piiratud, st valik oli ?võta selle hinnaga, mis küsitakse või jäta?. Või meeldis meile, et lähedal on muusikakool, kus meie tütar õhtuti käib. Või oleme eluaeg Nõmmel elanud ja ei taha siit mujale minna. Või meeldis meile see kinnine laste mänguväljak hoovis. Jne.

Turuväärtusest kõrgemat summat makstes tuleb silmas pidada kahte asjaolu:

Suhtuge ostetud varasse kui kodusse, mitte kui investeeringusse. Müügi korral ei pruugi te oma raha tagasi saada. Sama lugu on kalli remondi tegemisel ? selles on majanduslik mõte vaid siis, kui teete n.ö endale. Ärge olge solvunud ostjate peale, kes teie vara ? mis pole nende jaoks kodu ? sama kõrgelt ei hinda.

Kui soovite laenu võtta, siis laenusumma on seotud vara väärtusega, aga panka huvitab tagatise turuväärtus, mitte teie isiklik hinnang vara väärtuse kohta (ostuhind). Ärge olge solvunud kinnisvara hindaja peale, kelle amet eeldab konservatiivsust ja ratsionaalsust.

Kaval on soetada vara piirkonda, mida turg (veel?) kõrgelt ei hinda, näiteks linnast eemal asuvasse väikasulasse. Kinnisvaraturul on reegliks, et iga hinnatõus algab atraktiivsematest piirkondadest ja vähematraktiivsematesse jõuab hiljem. St osta tuleb seal, kus hinnatõusu pole veel toimunud. Lihtne. Sama lihtne nagu aktsiaturu reegel, et osta tuleb odavalt ja müüa kallilt. Kahjuks on lihtsate tõdede praktikas rakendamine keerukas. Samuti on praktika näidanud, et hindade langus algab vähematraktiivsetest ehk vähemlikviidsetest varadest, st kui te oma kavala ostuga hiljaks olete jääte, on võimalik hoopis kaotada.

Teataval määral on turuga võimalik manipuleerida ja seda ka tehakse. Näiteks on meedias päris sageli räägitud hirmujutte paneelelamurajoonide getostumisest ja kasutatud korterite hinnalangusest. Kui midagi väga uskuda, siis võib see läbi potentsiaalsete ostjate kõhkluste ja nõudluse vähenemise tõesti ka toimuma hakata. Samuti on üksjagu materdatud uusi odavaid eramurajoone, mille müügiedu sellised kampaaniad ka väidetavalt vähendanud on.

Enne kui sellisel kihutustööl end mõjutada lasta, tasuks uurida ja mõelda (oma peaga), kas juttudel on üldse alust ja kas see negatiivne, mida võimendatakse, ka minu või meie pere jaoks negatiivne on. Otsige positiivset. Arukas inimene ei lase end mõjutada sellest, mida nn teised arvavad.

Sama võiks öelda positiivsete omaduste üles kiitmise kohta. Enne, kui otsustate, mõelge, kas see millin? vaade (laen ühe arendaja reklaamist) on ikka tõesti ?milline?, või on paari ?tuhhine?. Teie jaoks. Vaade võib tõesti hea olla, aga kas hindate seda sama kõrgelt kui müüja? Mina näiteks eelistaksin imeilusale vaatele lihtsalt ilusat vaadet pluss ühte lisatuba. Või vahetaksin autot. Aga ainult vaate eest kaks-kolm korda rohkem ei maksaks. Kui veel mõelda seda, et meie kliimavöötmes on pool aastat sellist aega, kus töölt tulles on juba pime ja seda (laenuga) makstud vaadet pole võimalik imetledagi, siis soovitaksin sellest vaate-millist vähemalt poole maha tingida. Kui tööl ei käi, on muidugi iseasi.

Eks igaüks pea ise otsustama, mis talle võimalik ja vajalik on. Üks ei saa mereta elada, kuna on sellega harjunud, samas naaber kõrval kirub oma kalli raha eest ostetud kõledat meretuult, mis lapsel üksi ust ei lase avada. Mis teha, meri on moes.

Paljudele on Nõmme paradiis, mis jääbki unistuseks, paljud jätab see ükskõikseks. Kellegi jaoks võib Nõmme olla ka vanade puude ja amortiseeruvate majadega rajoon, mille eest ta iial ei maksaks uue eramuga sama või kohati kõrgemat hinda. Valiks hoopis uue funktsionaalse eramu. Oluline on ise oma valikuga rahul olla.

Autor: Veronika Ilsjan