Toomas Paul • 23. detsember 2002 kell 22:00

Jõulunukrus

Jõulunukrus ? mis see veel on? On jõululaadad ja -peod, on jõululumi ja -rahu. Nojah, muidugi on ka vaeseid ja viletsaid, kes on üksi ja unustatud. Aga nende jaoks korjavad head inimesed annetusi. Armetute aitamine rõõmustab mõlemat poolt.

Paraku ei ähvarda jõulumasendus üksnes luuserit, kes tunneb kallitel pühadel, et teistel on kodu ja pere, kuid mul ei ole. Vabade päevade tühjus ja üksinduse äng ei säästa edukaidki. Eksistentsiaalne vaakum ei teki jõuludega, küll aga annab just sel ajal ennast tunda. Mida suuremad ootused, seda kergem pettuda.

Jõulukingitusi tehes peame hindama oma suhteid, kaaluma, kellest kõige rohkem hoolime, ja kuidas me need suhted poest ostetud kingiks muudame. Küllap see on üks põhjus, miks jõulud stressi põhjustavad. Ameerika jaemüüjate föderatsiooni sõnul kulutab tarbija USAs jõuluhooajal 25 kogu oma aastasest sisseostudele kuluvast rahast. Aga mida see aitab! Kui veerandi rahast jõulukinkideks tegemine on norm, siis ? keda see normitäitmine rõõmustab? Üllatada ei ole millegagi.

Keskmise sissetulekuga briti pere kulutab jõulude veetmiseks 14 000 krooni, seda ilma kinkide maksumuseta. Eestlaste jõuluralli on selle kõrval väga tagasihoidlik. Mõne aasta tagune elevus on läbi. Jõulueelne nädal oli turgudel vaikne, pühade saabumisest andis märku vaid mõnevõrra rikkalikum verivorstivalik.

Globaalhoovused ulatuvad meieni, ka siis, kui välised vormid erinevad Lääne heaolumaade omadest. Näiteks: seal suletakse jõulupühade ajaks kõik kauplused ja lõbustusasutused, Eestis on marketid lahti. Kas ahnuse pärast? Ei usu, sest kui kundesid ei tuleks, ei tasuks ära. Aga nad tulevad. Ega nad suurt osta, ent poes lonkimine lohutab natukenegi tohutut tühjust. Muidu kasvõi tõmba ennast oksa. Jõulude aeg ongi teatavasti enesetappude hooaeg.

Igal asjal on oma hind. Ehk sobib sümboliks selle suve ilusüst, mille lasi endale teha 1,6 miljonit ameeriklast. Kui süstida botuliini valitud näolihastesse, blokeerib mürk närviimpulsid. Lihaspinge kahaneb ja kortsud kaovad. Silmanurkades ei ole kanavarbaid, nina ei tõmbu kipra. Viha ega valu ei moonuta nägu, mask on laitmatu. Hind on miimika kadumine.

Nii nagu kortsudest, saab ka nukrusest lahti. Aga ? kas see tasub tahta? Ehk on võime nukrust tunda märk, et on alles ka võime rõõmu tunda? Kui ainult leiaks selle üles, mille üle rõõmustada.

Hetkel kuum