Valitsemine on poliitilise aususe proovikiviks

Vaadelgem näiteks prantsuse poliitikut Talleyrandi. Tema kohta öeldi, et tal ei õnnestunud oma lihast ema üksnes seetõttu maha müüa, kuna polnud tahtjaid. Hoolimata sellest, et ta oli perioodiliselt Prantsusmaa valitsejatele ebalojaalne, ei reetnud ta aga ilmselt kunagi Prantsusmaad. Tuleb välja, et poliitiline ebaausus omandab erinevaid vorme. Üheks tüübiks on algusest peale ebaaus mees või naine. Selline inimene on ebaaus juht, ideoloog või diplomaat igas olukorras.

Teine tüüp on heade kavatsustega diletant. Kohmaka ja amatöörliku diletandi tegevus kahjustab neid eesmärke, mida ta püüab saavutada.

Poliitilised mängurid kasutavad oma kompetentsust halval eesmärgil. Nad on kogenud, kuid halastamatud ja neil puudub alandlikkus. Mänguri lähedane sugulane on poliitiline tülinorija, kes järgib oma kasvavaid ambitsioone iga hinna eest, hoolimata ohtudest ja sellest, mida see teistele maksma läheb.

Poliitiline fanaatik on samuti ebaaus, kuid pimestatud veendumusest, et tal on igal juhul absoluutselt õigus. Fanaatik on paindumatu ja inertne teerull, mis on valmis lömastama kõik oma teel. Poliitiline mahhinaator on sama ebaaus ja tal puudub see, mida president Bush seenior nimetas ?nägemuseks?. Ta on selgrootu, põhimõteteta ja väldib vastutust. Peale neid selgelt ebaausaid poliitilisi tüüpe on olemas üldisemad poliitilised seisukohad. Pragmatismi küünilised vormid võtavad võimust põhimõttes, et eesmärk pühendab abinõu, kui moraalsed nõuded poliitiliste huvidega konflikti satuvad. Teiseks äärmuseks on naiivne, utoopiline ja moraliseeriv seisukoht, mis on sama ebaaus. Selle esindajad esitavad kasutuid üleskutseid moraali taaselustamiseks. Asjad aga pole nii lihtsad. Ajalugu ei ole idüll ja poliitikute elulugusid pole kirjutatud nagu pühakute omi. Paradoksaalselt poleks juhul, kui kõik inimesed oleksid ausad, poliitikuid vaja.

See ei tähenda, et me ei suudaks ausaid poliitikuid ära tunda. Immanuel Kant kirjeldas kahte poliitikutüüpi. Poliitiline moralist soovib moraalsust läbi suruda, tõlgendades poliitika nõudeid küünilise mänguna. Selle sildi saab hõlpsalt panna kõikidele eelnimetatud ebaausatele poliitikutele. Kanti teine tüüp on moraalne poliitik, kes keeldub küünilisest pragmatismist, kuid ei lasku naiivse moraliseerimiseni. Aus poliitik on see, kes peab poliitikat vahendiks üldise heaolu saavutamiseks. Ta ei ole naiivne ja teab, et tihti on vaja kannatlikkust, kompromisse ja väikeste sammude kaupa edasiliikumist. Siiski ei kaota ta väiksemaid sihte täites silmist kõrgemaid eesmärke.

Aus poliitik järgib pragmatismi, mis toetub põhimõtetele, julgusele öelda ebameeldivaid asju, kuid alati konstruktiivse suhtumisega. Vastutustundetu kriitika, innukus teha avalikuks probleem, millele ei kaasne valmidust pakkuda teostatavaid lahendusi, on ilmselt poliitilise ebaaususe üks levinumaid vorme.

Valitsemine on tihti poliitilise aususe parimaks proovikiviks. Demokraatlikes riikides võivad valijad poliitikuid, kes opositsioonis olles olid teiste suhtes kriitilised ja valitsuses olles on ebaefektiivsed, karistada hääletuskastide juures. Ausa poliitiku kõige karmim katse on see, kui ta peab kaitsma õigeid, kuid ebapopulaarseid ideesid. Igaüks seda katset läbi ei tee, eriti kui lähenemas on valimised. Ometi võrdsustab poliitikat populaarsusega ainult ebaaus poliitik.

Samas ei suuda moraalne poliitik ühishüvesid kunagi üksinda tagada. Üksnes siis, kui poliitikud üksteise moraalsust toetavad, võivad nad olla kindlad, et riigi jaoks kriitilistel momentidel võivad nad oma poliitilistest erimeelsustest kõrgemale tõusta.