ID-kaardi omamine ei ole Eestis veel üldine. Tänaseks on inimestele välja antud umbes 125 000 ID-kaarti, kuid enamus Eesti elanikest ei saa, oska või taha seda arvutis kasutada. Kuigi ID-kaardi seadmete hind on alla 500 krooni, on neid kasutusel väga vähe. Seega ei saa suurt osa kahepoolseid ID-kaarti vajavaid toiminguid veel sooritada, kuna teisel osapoolel ei ole enamasti ID-kaarti või valmisolekut seda kasutada. ID-kaarti peab omama ? aga veel olulisem, ka kasutama ? kriitiline mass inimesi. Kuni kasutajaid on vähe, on kaardi kasutegur väike, sest ei kujuta ju ette lepingut, mille üks osapool kirjutab alla paberile, teine digitaalselt failile.
Samas ei ole ID-kaartide kasutajate vähesus takistuseks allkirja aktsepteerimisel neil juhtudel, kui allkirja on vaja mingile dokumendile ühepoolselt ? näiteks avaldused, tõendid, volitused jms. Siis saab iga soovija oma digiallkirja kasutada ja piisab, kui selle dokumendi saajal on valmisolek digiallkirja aktsepteerida. Selleks ei vaja ta ise ID-kaarti ega kaardilugejat, vaid ainult vastava tarkvaraga seadistatud arvutit. Näiteks peaks juba täna olema iga riigiasutus võimeline võtma kodanikelt vastu digiallkirjaga dokumente. Nii saab riigiga suhelda 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas ning seda riigiasutusi külastamata.
ID-kaardil on ka tehnoloogilised probleemid ? ilma arvutiteta ei ole digiallkirja, aga arvuti vajab tarkvara, millega digiallkirju anda ja kontrollida. Selline tasuta tarkvara on novembrist saadik olemas (DigiDoc), seda nii portaali kui eraldi klienttarkvara näol. Lisaks vajab arvuti häälestust ? sertifikaadid, draiverid, klienditarkvara ? iga arvutikasutaja sellega ise hakkama ei saa, kuigi midagi keerulist siin pole.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Märkima peab ka organisatoorseid probleeme ? mõlemad osapooled peavad olema huvitatud ja valmis digiallkirja kasutama. Näiteks ka ühepoolse digiallkirjaga dokumendi puhul peab teine pool olema valmis seda aktsepteerima. Vajalik on kokku leppida ühised standardid, et kasutataks sama digiallkirja tarkvara, aga ka mõlemale poolele sobivaid algfailide formaate ja versioone. Organisatsioonis on vaja uut asjaajamise korda, kus ja kuidas hakata digitaalseid dokumente hoidma ja kuidas arhiveerima. Tekib küsimus, kuidas digitaalselt allkirjastatud avaldust vajadusel paberil esitada ? väljatrükk algfailist on lihtne, aga allkirjadest? Ilmselt tuleb siin kasutada viseerimist (lisades paberile märkuse "Allkiri kontrollitud, kehtiv" ja viseerija allkirja).
Digiallkirja leviku seisukohalt on väga oluline kasutajate teadlikkus ja arusaamine. Halb on nii liigne usaldamatus uue ja võõra asja suhtes (stiilis "võtan pensionipäeval raha automaadist välja ja viin pangakontorisse") kui ka liigne usaldus (?kui ikka internetist tuleb Hansapanga kujundusega e-kiri, siis on see õige asi ja ma saadan oma paroolid teele?). Digiallkiri pole imerohi ja ei taga midagi peale selle, et tuvastab allkirja andmiseks kasutatud ID-kaardi, millel on kehtiv sertifikaat, allkirja moodustamise aja ning välistab allkirjastatud dokumendi hilisema muutmise. Aga kas allkirjal on hoopis resolutsioon "Tutvunud ja ei ole nõus", kas dokument on sisuliselt sobiv, kas allakirjutajal on üldse vastavad volitused ? selles peab ikka kasutaja ise veenduma.
Kasutajal on ka üsna raske aru saada, kas mingi asutuse nimel allkirja andnud inimene on üldse vastaval ametikohal ? paberi puhul lisab usaldusväärsust (aga mitte turvalisust) firma blankett, pitsat jms. Digiallkirja puhul võiks lisaks saada reaalajas kehtivuskinnitust või täpsemalt tõendit mingist ametlikust registrist, et näiteks kodanik N on asutuse M allkirjaõiguslik isik.
Kasutajad peavad ka aru saama digiallkirjaga dokumendi ja paberdokumendi erinevustest. Paberdokumendil on koopia ja originaal, samuti on teada nende eksemplaride arv. Digiallkirjaga dokumendi puhul on need mõttetud terminid. Iga koopia on originaaliga võrdväärne ja eristamatu ning allkirjad kehtivad (kuni dokumendi sisu on muutmata). Paberile antavat allkirja saab võltsida ja see on ekspertiisiga üldjuhul avastatav, kuid sellist allkirja ei saa varastada. Paberallkirja puhul ei saa hiljem täpselt määrata, millal see anti. Digiallkirja ei saa aga võltsida ja ajatempel näitab allkirjastamise täpse aja. Küll aga saab digiallkirja andmise vahendit varastada (selleks vajalik PIN-kood on nähtav, filmitav ja klaviatuuris salvestatav, kaart ise on nö laenatav).
Kolmanda isiku poolt antud digiallkiri ei ole omaniku antavast mingil moel eristatav. Seaduse järgi on kaardi omanikul kohustus vajadusel tõendada, et tema seda allkirja ei andnud, siis ta vabaneb allkirjaga tekkinud kohustustest. Aga kui ta ise oli süüdi, siis ta vastutab teisele poolele tekkinud kulutuste eest täies mahus. Kerge on ette kujutada tädi Maalit andmas oma ID-kaarti ja PIN-koodi ümbrikut noorele sugulasele, et tee sa see vajalik toiming ära. Aga see võrdub ju paki valge paberi ulatamisega, kus igal puhtal lehel on Maali omakäeline allkiri
Autor: Jako Bergson