Kui teeks St. Barbara hotelli Baieri Keldris pakutava järgi üldistuse Baieri köögi eripära kohta, siis kõige olulisemaks võiks pidada tugevat praadimist, ülepraadimist ja veelkord praadimist.
Ka berliinipärane variant tähendab siin ikka ainult tumepruuniks praadimist. Sõime berliinipäraselt valmistatud maksa ja forelli sidrunikastmes. Nende tumepruunide asjade kohta, mis maksapraadi katsid, ütles kelner, et pidavat sibulad olema. Meie pidasime neid kõrneteks, mis ju ka saksa köögile võõrad ei ole. Samuti kannatas üleküpsetamise all forell, lisaks sellele vaevasid teda ka vanadus ja (tõenäoselt selle kaasnähuna) ülemäärane sool.
Forelli juurde serveeriti kenasti viil sidrunit spetsiaalses sidruniviilupressis, kuid see oli see kõige odavamat sorti press, milles sidrun paigal ei püsi, nii et näpud nagunii peab abiks võtma. Olen isegi sellise ükskord ostnud ja pärast esimest proovimist minema visanud.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Tegelikult oli maksapraadi nagunii võimatu süüa ? sugugi mitte ainult seetõttu, et see vintskeks oli praetud, aga, nii kelmelist maksa polegi võimalik närida.
Kuigi pearoad polnud seekord õnnestunud, pakkusid omajagu maitsemõnu Thüringeri hapukapsasupp, mis eestipärasest variandist tunduvalt pehmem oli ja keelesalat, mis meie traditsioonilist peolauasalatit meenutas.
Menüüs oli veel kolme sorti vorstiroogasid, seakoodid, oasupp ja muud saksapärast, aga restorani algusaegadel pakutud knödeleid enam ei olnud.
Muidu annab Baieri kelder ehtsa Bayerische bierstube mõõdu välja küll: pikad pingid, tugevad keldrivõlvid, õlgedest seinakaunistus viitena talupoeglikule päritolule, õllekannud (küll ainult riiulitel). Kelnerite-ettekandjate kostüümidki meenutavad saksa rahvarõivaid. Taustaks nii tibutants kui kõik muud saksakeelsed laulud.
Õlle valik oli isegi ka täiesti olemas, ainuüksi Paulanerit kolme sorti. Lõunasöögilt lahkudes oli aga päris kahju lahkeid kelnereid pooltühja keldrisse üksi jätta.