Sepiku kommunikatsioon oli puudulik

Siseministri Ain Sepiku juhtum on näide ebaprofessionaalsest kriisikommunikatsioonist.

Suhtekorraldajad on praktikas juurde saanud jälle ühe juhtumi elust enesest selle kohta, kuidas suhteid korraldama ei peaks. Pean siin silmas hiljutist siseminister Sepiku juhtumit.

Alanud valimiskampaaniad tõotavad ebameeldivaid ja otsustavat kriisitegutsemist nõudvaid olukordi lähitulevikuski veelgi.

Noore Eesti riigi ajalugu teab mitmeid ja väga õpetlikke kriitilisi suhete olukordi ja ebaprofessionaalset kriisikommunikatsiooni nendes olukordades. Mart Laari juhtum näiteks. Või Preatoni lugu, või Neivelti juhtum jne. Professionaalse kommunikatsioonilahendusega kriitilises olukorras lähiminevikus tuleb siinjuures meelde vaid Signe Kivi juhtum.

Kriisikommunikatsiooni esimene ja ainus reegel on aus kommunikatsioon, aus ülestunnistus, kohe ja kiiresti, ilma mingite lisatingimuste ja ?aga?deta.

Kõige kindlam käitumisviis igasugustes kriisiolukordades on nn agusihvka sündroom - kõik ju teavad kuulsa lasteraamatu algust, kus rõhutatakse, et kõik tuleb ise kohe ausalt üles tunnistada ja ära rääkida.

Praktika on näidanud valmisolek kriisideks on puudulik. Laari juhtumis näiteks oleks väga lihtsate vahenditega saanud kogu ?jama? ära klaarida, kui oleks oldud valmis professionaalseks kriisikommunikatsiooniks: Kuna probleem kerkis avalikuks kolmapäeval Kesknädala lehes, oleks ainuke ja õige tegutsemine selles olukorras olnud samal kolmapäeval kiire pressikonverents koos ausa ülestunnistuse ja patukahetsusega ning edasine ?triangle? teemal, kes kui palju paha on, oleks olnud olemata. Ja mis peamine, Laari maine avalikkuse silmis oleks säilinud suhteliselt positiivsena. See, et vabandused ja ülestunnistused tulid paar päeva hiljem, näitab, et Laari meeskond ei olnud valmis adekvaatselt käituma kriitilises olukorras ning kriisikommunikatsiooni reeglite järgi toimus avalik patukahetsus liiga hilja, et mainet päästa.

Samuti näitab kommunikatsiooni analüüs Sepiku juhtumis, et poldud valmis professionaalseks tegutsemiseks kriitilistes olukorras. Selles juhtumis on eriti õpetlik ka nn eneseõigustamise osa, ehk siis sõnumite formuleerimine kriisiolukorras, kus selgelt kehtestati ennast ja suheldi avalikkusega avalikkuse ootusi eirates. Samuti jättis soovida reaktsiooni kiirus kriitilises olukorras, nii nagu Laarigi juhtumi puhul.

Autor: Kaja Tampere