Kas raha paneb kodanikud valima?

Parafraseerides tuntud vanasõna ? raha paneb rattad käima ? võiks aastal 2003 Riigikogu valimiskampaaniat iseloomustades küsida, et kas raha paneb valijad minema valimiskastide juurde? Küsimus on põhjendatud seetõttu, et ühegi varasema Riigikogu valimise puhul pole raha muutunud selliseks valimiste moolokiks, mis matab enese alla suurema osa erakondade ideoloogiast. Kui kohalike valimiste aegu võis oletada, et erakonnad end vaeseks reklaaminud ja et Riigikogu valimised ei saa ilmselt kulukamateks kujuneda, siis välisele vaatlusele toetudes võib vist küll kindlalt öelda, et sellist matvat rünnakut valijatele ei ole taasiseseisvunud Eestis seni veel tehtud. Uksest, aknast, tänavalt, kogu võimaliku ärkvelaja on valijad erakondade turmtule all.

Raha määratleb tegelikult seekordsete valimiste juures ka ideoloogiate iseloomu. Erinevad maksuskeemid peegeldavad erinevaid maailmavaatelisi arusaamu. Veel kunagi varem ei ole erakondade nö klassiline määratlus mänginud sedavõrd suurt rolli nagu täna. Erinevad maksupoliitilised lähenemised kannavad klassilist iseloomu, ka neil juhtumitel, mida nimetakse populistlikeks. Taoline situatsioon peaks ettevõtluse sfääris tegelevatele inimestele meeldima, sest tõenäoliselt kujunevad 2003. aasta Riigikogu valimiste tulemused selgepiirilisemateks, valikud, mida inimesed teevad ei baseeru hüüdlausetel nagu ausus, tarkus, isamaalisus jms. Kodanikud eelistades üht, teist või kolmandat erakonda annavad selgelt teada sellest, millele võivad ettevõtjad loota, milliseid rõõmsaid või rõõmutuid majandussõnumeid hakkab tulema Toompealt. Loomulikult eksisteerib ka sotsiaalne mõõde, mille pitsitust on ärisfääri inimesed viimastel aastatel päris palju tundnud.

Senine praktika on näidanud, et ärimaailma kuuluvad inimesed ei ole valimistel teinud ainult mustvalgeid otsuseid. Nende toetusest ei ole ilma jäänud ükski erakond ei valimiste rahastamisel ega ka nende isiklikest häältest. Ärimees toetab reeglina poliitikat, mis võimalda(b)s tal ärimeheks saada (olla).