Eelmisel aastal võeti vastu uus kõrgharidusstandard. Kõrgharidusstandard väljendab selgesti, et ülikooli bakalaureuse tase ning rakendusliku kõrghariduse tase on mõlemad kõrghariduse esimese astme õpped. Seega pole piiratud rakenduskõrghariduse saanutel tee ülikooli magistriõppesse ning peaks olema lõppenud lapsevanemate küsimused a la ?kas need on ikka samaväärsed kõrgharidused või on ülikooli oma parem?.
Enamus inimestest aga pole suuremat sorti seaduste lugejad. Alles hiljuti, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ühistel seminaripäevadel töötanud töögrupp jõudis tõdemuseni, et näiteks õpetajakoolituses praktiliselt puuduvad õigus- ja majanduspädevust kindlustavad õppeained. Sageli pole seega pedagoogid ise suured seaduste tundjad ning lahtiseletajad. Haridus- ja Teadusministeeriumi avalike suhete talitus on püüdnud seda tühikut täita, kuid suhteliselt tagajärjetult.
Mõisteid, mis peaks iseloomustama erinevaid haridustasemeid, on olnud liiga palju. Eelmisel aastal uuendatud haridusseaduste pakett on aga olukorda oluliselt korrastanud. Nii nagu ma olen korduvalt rõhutanud, ei toimu muutused haridusmaastikul aga üleöö. Seetõttu on meil täna veel diplomiõpe, bakalaureuse õpe, kutsekõrghariduse õpe ja rakenduskõrghariduse õpe ning üliõpilased, kes nendel õppekavadel õpivad, omandavad tegelikkuses kõik kõrgharidust.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Alates 2002. aasta vastuvõtust on kõrgharidust võimalik saada bakalaureuse õppes ülikoolis ning rakenduskõrghariduse õppes rakenduskõrgkoolis või kutseõppeasutuses. Kutseõppeasutuses, kus toimub rakenduskõrghariduse õpe, on vastuvõtt ainult gümnaasiumi/keskkooli järgselt ning õppejõudude kvalifikatsioon peab vastama kõrgharidusstandardis väljendatule.
Mis siis tegelikkuses neid eristab, kui tase on sama ning õppejõudude kvalifikatsioon samuti?
Vastus on lihtne ja ühene ? õppekava. Rakenduskõrghariduse tasemel peab olema õppekavas vähemalt 30% praktikat. Bakalaureuses praktikat ei nõuta ning ma pole ka märganud, et seda seal ohtralt oleks. Mida toob selline nõue endaga kaasa?
Tööandjate poole pealt vaadatuna peaks rakenduskõrghariduse õppe lõpetaja olema väga hästi kursis teda tööl ootavaga. Teooria ja praktika saavad ühendatud juba koolis. Ülikoolid väidavad selle peale, et nende bakalaureuse lõpetaja on ka valmis tööturule siirduma. Kindlasti paljudel erialadel nii ongi. Tööandja peab aga endalt küsima, milliselt tasemelt töötajat ta vajab. Kindlasti pole ühed lõpetajad teistest kohe paremad või halvemad. Kumb nendest tegelikkuses suudab innovatiivseid ideid toota ja elu edasi viia, sõltub pigem inimese enda andekusest, mitte taskus olevast diplomist (või selle väljaandjast!).
Tööandjate aitamiseks ning riigi raha optimaalseks kulutamiseks püüab Haridus- ja Teadusministeerium vältida dubleerivaid õppesuundi ülikoolis ja rakenduskõrgkoolis. Elu on aga näidanud, et mõne eriala dubleerides kalduvad tööandjadki rakenduskõrghariduse kasuks otsustama. Ülikoolid kiidavad oma vastuvõtu sõela ning vastuvõetute akadeemiliste tulemuste kõrget taset (suur konkurss). Loomulikult on see üks näitaja aga?.
Konkurss kõikidesse koolidesse on aga aastaid juba kunstlik olnud, sest kandideerijad viivad taotlusi sisse sinna kuhu vähegi saab ja keskmiselt umbes 5 ? 6 erinevasse kooli või teaduskonda.
Kui rakenduskõrghariduse tase oleks nii madal kui räägitakse, siis millega seletada õpilaste edasijõudmatuse tõttu väljalangevust sellelt tasemelt? Olen kokku puutunud oma igapäevatööd tehes üliõpilastega, kes koolist lahkuma sunnituna ütlevad ausalt ?tulin kutsekooli, sest lootsin siin lihtsamalt läbi ajada?. Paljudel juhtudel on tegemist lihtsalt laialt levinud üldise müüdiga rakenduskõrghariduse kehvast tasemest, mitte reaalselt kehvast haridusest ja vähesest toimetulekust.
Nõue 30% praktikat, toob kaasa olulisi lisakohustusi haridusasutusele.
Hetkel kuum
Poeketi käive kasvas kümnendiku
Artikkel jätkub pärast reklaami
Praktikapartnerite otsimine, praktikalepingute sõlmimine, töö korraldamine ning praktika kvaliteedi tagamine. 30% õppekavast on nii suur ja oluline osa, mille kvaliteeti niisama alla lasta ei saa, kuna mõju lõpptulemusele on väga oluline. Loengu võib põhimõtteliselt lugeda ka 500-le üliõpilasele. Koolis toimuv praktika tuleb aga läbi viia väikestes rühmades, mis tähendab ühe aine jaoks mitut pädevat õppejõudu ja nende palkasid. Praktikabaasis toimuv praktika tähendab individuaalpraktikat, mis vajab samuti pädevat juhendajat nii praktikabaasist kui koolist. Seega tegelevad kutse-ja rakenduskõrgkoolid asjadega, millest ülikool on kaudselt ?pääsenud?.
Arvestades eeltoodut ning jälgides rakenduskõrghariduses toimuvat, tuleks kõigil, eelkõige aga tööandjal, tunda huvi sisu, mitte vormi (ega diplomi blanketi) vastu.
Autor: Anneli Kannus