Väliskaubandusministeeriumist tõuseks tulu

16. aprillil kirjutab president koos välisministriga Eesti Vabariigi nimel Kreekas alla Euroopa Liiduga liitumise lepingule. 14. septembril toimub meil euroreferendum ehk rahvahääletus maailma suurimasse majanduspoliitilisse ühendusse astumise asjus. Kui kõik kenasti korda läheb, on Eesti 1. maist 2004 ELi täisliige.

Mida see meile - riigile üldse ja igale kodanikul eraldi - tähendab, sellest on palju räägitud. Lähikuudel mõttevahetus nendel teemadel süveneb ja loodetavasti suudab iga huviline selle käigus liitumise plussid ja miinused endale sedavõrd arusaadavaks teha, et neid kaalukaussidele asetades näeb ning mõistab ta, kumb pool kumma poole üles kaalub.

2004. aasta esimene mai tähistab murrangupunkti Eesti ajaloos. Ka siis, kui kodanike enamus otsustaks ennast ukse taha jätta. Missuguseks kujuneks Eesti tegelik iseseisvus ja käekäik väljaspool ELi, selle üle annaks pikalt spekuleerida. Lähtugem siin siiski suuremast tõenäosusest. Me astume üle läve ja...

Jah, mis ootab meid seal läve taga? Täiesti uus olukord, millele me ei leia oma ajaloost analoogi. Määramatusele ehk üleminekumaa eikuhugi kuulumisele saabub lõpp. Paljud tavamõisted saavad selle sisu, mis neil tegelikult on. Näiteks kaob vajadus kasutada sõna suveräänsus tolles XIX sajandi kitsas tähenduses, mis defineeris riigi sõltumatust eelkõige endassesulgumise ning naabritele vastustamise kaudu. Eestlanegi mõistab viimaks, et riiklikku iseseisvust on XXI sajandil võimalik realiseerida üksnes koostöös teistega. Oluline nihe toimub ka vastutuste vallas. Esimest korda üldse tõmmatakse meie poliitiline juhtkond otsustajate ringi, kus tuleb kujundada seisukohti, mis ei lähtu pelgalt kohalikest või rahvuslikest huvidest, vaid vastutusest hoopis suuremate arengute eest.

Palju uut ja kahtlemata ka ebamugavat seisab ees. ELis mängib kaalukat rolli solidaarsusprintsiip ehk mahajäänute järeleaitamine nii otsese rahalise toetuse kui ka mitmesuguse oskusteave jagamisega. Samas kehtib ELis teinegi põhimõte: kes ise ennast ei aita, seda ei aita ka jumalad. Euroskeptikute kartus, et Eesti jääb Euroopa alaarenenud ääremaaks, võib tõeks osutada, kui me ise ei muutu senisest märgatavalt toimekamaks ja agressiivsemaks.

Juttu on olnud uue euroministri koha loomisest kas rahvastikuministri asemele või kõrvale. Ettepanekul on iva sees, kuid samas kerkib üles mitmeid kiuslikke küsimusi. Kui euroministri peaülesandeks jäävad poliitilised ja juriidilised probleemid läbikäimisel Brüsseli ja liikmesmaadega - kas on sel juhul otstarbekas tekitada ametkonda, mis tegutseks paralleelselt välisministeeriumiga ja muutuks kohati selle rivaaliks? Teiselt poolt: kui eurominister keskenduks eelkõige majandusküsimustele, siis... kuulge, kuulge, meil on tõsiseid majandushuve ka väljaspool ELi.

ELi täisliikmelisus mõjub hooguandvalt kohalikule tootmisele ja töötlemisele. Ent nagu Äripäeva lugeja hästi teab, konkurentsivõimelise kauba olemasolu iseenesest ei too jõukust riiki. Kaup tuleb maha müüa. Sama käib teenuste kohta. Eesti võib pakkuda kui tahes kvaliteetset teenust sobival alal, aga kui napib selle tarbijaid, on pingutustest vähe kasu.

Aasta ja pooleteise kuu pärast avab hiigelturg oma väravad kogu ulatuses. Viimane aeg on arukalt juurelda, mida konkreetset peaksime lähikuudel tegema, et seal võimalikult edukalt toime tulla.

Tahes-tahtmata läheb mõte küsimusele, missugune on Eesti majanduslik esindatud mujal maailmas ja kas meil on vajadust ning väljavaateid seda parandada. Teisi sõnu: kuidas avanevaid võimalusi kõige otstarbekamalt kasutada, kuidas mujal läbi lüüa, kuidas tagada, et Eestil oleks, mida müüa, ja pakutav kaup ning teenus saaksid tulusalt vahendatud.

Ühest vastust pole. Aga peatselt kokkuistuv valitsus peaks senisest palju suuremat tähelepanu osutama välismajandussuhetele. Vastavate lisakohustuste panemine majandus- ja/või välisministeeriumi peale ei oleks tark lahendus. Tööd tolles vallas saab olema sedavõrd palju, et ilma iseseisva struktuuriüksuseta - nimetatud näiteks väliskaubandusministeeriumiks - läheb Eestil uutes konkurentsi- ja turutingimustes pinnal püsimine raskeks.

Jäin mõtlema selle üle, kas meil oleks teha midagi konkreetset, et suudaksime ELi täiesti uutes konkurentsi- ja turutingimustes läbi lüüa. Siis tuli mulle meelde Soome (ja mitme teise riigi) väliskaubandusminister. Ma oletan, et säärast ametkonda - näiteks ministeeriumi tasemel - vajaks ka Eesti, s.t konkreetse vastutusega struktuuri ja inimesi, kelle ülesanne on hoolitseda majandussuhete laiendamise ning arengu eest välismaal.

Autor: Enn Soosaar