Selle asemel, et ajakirjaniku küsimustele paugupealt vastuseid anda, tuleks mõtlemisaega paluda ning intervjuu aeg kokku leppida.
Enamikus asutustes ja ettevõtetes on kehtestatud info liikumise ja edastamise kord, mis on igati tervitatav ja tänuväärne. Tavaliselt suhtleb meediaväljaannetega ettevõtte infojuht või avalike suhete juht, kommentaare-intervjuusid annavad loomulikult ka firmajuhid ise.
Kui palju aga mõeldakse sellele, et intervjuu tutvustab nii intervjueeritavat kui ka ettevõtet ja kujundab paari esimese hetkega suhtumise neisse mõlemasse. Näiteks Eesti telekanalite uudistesaateid jälgides tekib vägisi mõte, kuidas küll on võimalik, et meil on nii palju keele- ja kõneoskamatuid avalikkusega suhtlejaid.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Intervjuude andmist, nagu esinemist või kõne pidamistki saab üsna edukalt õppida. Üheks võimaluseks on meediatreening, mis koosneb tavaliselt nii teoreetilisest kui ka näidisintervjuu/videotreeningu osast. Intervjuu andmisel on suur roll varasemal kogemusel.
Samas on mitmed üsnagi kogenud ja enesekindlad kõnelejad pidanud treeningujärgselt tõdema, et nad polnud teatud nüanssidele enne üldse mõelnudki. Treeningust osavõtja kogeb omal nahal intervjuu andmise võlu ja valu ning on oluline, et sellele järgneb kokkuvõttev analüüs koos personaalsete soovitustega.
Kõige lihtsam on anda intervjuud kohtumisel kirjutava pressi esindajaga ? intervjueeritav saab rahulikult mõelda, enne kui midagi ütleb, samuti on võimalus kasutada täpsustavaid lisamaterjale. Kui pilti ei tehta, siis ei oma ka väljanägemine erilist rolli. Artiklit saab enne ilmumist näha paluda, mis muidugi ei tähenda, nagu oleks hiljem võimalus kõike ümber teha. Ülevaatamise eesmärk ei ole mitte artikli ümberkirjutamine, vaid faktide ja tsitaatide täpsustamine. Viimase puhul saab tavaliselt tugineda diktofoniga lindistatud vestlusele, kus kõik täpselt olemas ja, paraku, mis öeldud, see öeldud.
Seega on oluline igal juhul enne mõelda, mida ja miks öelda, kui hakata pärast selgeks tegema, et tegelikult ma ikka seda nii ei mõelnud, kuigi ütlesin. Soovitav on ka intervjuu isikliku diktofoniga salvestada või teha intervjuu andmise käigus märkmeid.
Tihtipeale helistab kirjutava pressi ajakirjanik ja küsib kommentaari telefoni teel. Kui olete teemast piisavalt informeeritud, siis on loomulikult otstarbekas koheselt ka vastata. Kui aga olete näiteks kiirustamas kohtumisele või ei ole kindel, et valdate kogu infot küsitava teema kohta, tuleb paluda ajakirjanikul tagasi helistada või saata küsimused e-posti teel. Tähtis on siinjuures leppida kokku aeg, millal te küsimustele vastate, ja seda siis ka kokkulepitud hetkel teha. Kindlasti ei pea tormama ummisjalu kommentaare jagama, nii võib pettumine järgmise päeva lehte lugedes olla suur.
Raadio- ja teleintervjuud nõuavad head kontsentreerumis- ja reageerimisvõimet. Otse-eetris ei ole võimalik oma sõnu tagasi võtta, igasugune hämamine või puterdamine ainult kahandab teie usaldusväärsust ning mainet. Samuti nõuab suuremat kogemust eelnevalt kokku leppimata teemade käsitlemine või pareerimine.
Kui artikli keele kujundab suures osas ajakirjanik, siis raadios ja teles torkab intervjueeritava puudulik väljendusoskus kõigile koheselt silma. Eriti häirivad on kõnelejale endale tihti tähelepandamatud parasiitsõnad ja -väljendid. Lisaks laialt levinud nagu-tamisele ka näiteks ütleme et, sihuke, eks ole, umbes, tähendab et jms. Igasugune et-et-et ja ee-ee ehk teisisõnu suu lahti mõtlemine võib nii häirivaks muutuda, et kuulaja ei mäleta pärast intervjuud mitte selle sisu, vaid ainult seda et-itamist.
Lisaks parasiitsõnadele tuleks vältida ka ohtrat võõrsõnade kasutamist. Kui võõrapärast väljendit või sõna ei ole võimalik korrektse vaste puudumisel eesti keeles öelda, siis võiks lisada vähemalt täpsustava näite.
Asutuse või ettevõtte maine huvides on koolitada nii juhte kui ka teisi töötajaid, kes on volitatud avalikkusega suhtlema. Intervjuu andja on ettevõtte visiitkaart, kelle abil on võimalik kas suurendada või kahandada kogu ettevõtte usaldatavust.
Autor: Kristel Peikel