Aedniku aprill

Aprill ? see on see õige ja kõige õnnistusrikkam aednikukuu. Armunud mingu metsa oma kõrgestikiidetud maikuuga; maikuus puud ja lilled ainult õitsevad, kuid aprillikuus nad puhkevad; teate, see tärkamine ja võsumine, need tõusmed, pungad ja võrsed on suurim looduse ime ? rohkem ei lausu ma neist sõnagi; laskuge ise kükki ja kõhvitsege ise sõrmega kobedat mulda, ja te hing jääb kinni, sest ülalnimetatud sõrm puudutab õrnukest pakil idu. Seda ei saa kirjeldada, nagu ei saa kirjeldada suudlust või veel mõningaid muid asju.

Aga kuna meie jutt on läinud kord juba sellele õrnukesele idule, siis juhtub ? keegi ei tea, kuidas nimelt ? üllatavalt tihti järgmist: kui te astute peenrale, et sealt koristada kuivanud oksi või välja kiskuda jultunud võilille, astute te harilikult mullapõues peituvale liilia- või kullerkupuvõsule; see kidiseb te jala all ning te tardute ehmunult ning häbiga paigale; sel hetkel peate ennast koletiseks, kelle kapjade all ei jää kasvama ainsatki rohuliblet. Või te kobestate ülima ettevaatusega peenramulda ja kisute päris kindlasti kabliga lõhki putki ajava sibula või lõikate labidaga jäägitult maha anemoonivõrse; kui te kohkunult tagasi tõmbute, lömastate oma pöiaga õitsva priimula või murrate maha kukekannuse noore ladva. Mida suurema ettevaatlikkusega te töötate, seda rohkem teete pahandust; ainult aastate praktika õpetab teile kätte õige aedniku müstilise ja karmi enesekindluse, millega ta astub, kuhu juhtub, ega talla siiski midagi maha; ja kui tallabki, siis ei tee ta sellest vähemalt välja. Seda ma ütlesin küll niisama möödaminnes.