Porsche linnamaastur Eesti teedel

Vaatamata sellele, et tegemist ei ole teps mitte tavalise Porschega, ehk sportautoga, on kõrgesse Cayenne?i istudes Porsche ?lõhn? selgesti tuntav. Mitte küll otseses mõttes, kuid näiteks Porschele omane otse juhile näkku vaatav rool, arvukad Porsche logod, sportlik ja luksuslik viimistlus jms, ei anna vähimatki alust kahelda, et tegemist on just sportautode tootmisega kuulsaks saanud kaubamärgiga.

Sõitma asudes ei ole esmapilgul midagi erilist tunda. Auto nagu auto ikka. Kuueastmeline automaatkäigukast töötab nagu igal teisel autol, minek on tagasihoidlikumal gaasivajutusel sujuv ja pehme nagu linnamaasturil ikka. Küll aga annab endast kohe märku auto sportlik vedrustust, meie auklikel teedel raputab üsna korralikult. Nagu sportlikule autole omane, kuid mitte ka niivõrd, et häirima hakkaks. Ja ega enne saagi tema tegelikest võimetest aimu, kui minna suuremale platsile, kus ruumi ja võimalust sportlikumat sõidustiili arendada. Kui gaas põhja vajutada, vajub selg istmesse üllatavalt suure jõuga, olgugi, et tegemist ei ole Cayenne?i sportlikuma versiooni Turboga, vaid lahjema versiooni, Cayenne S-ga, millel ?kõigest? 340 hj. Kuid sellestki piisab täiesti, et enam kui kaks tonni kaaluvat autot sportlikult edasi viia. Eriti avaldab muljet tema võime pidurdada. Isegi märjal asfaldil toimib ABS sedavõrd hästi, et pidurid põhja vajutades peatub auto hetkega, nagu oleks kännu taha kinni jäänud.

Et autost veel paremat ülevaadet saada, suundume ringrajale, kus auto lubab teha endaga seda, mida tavaliste maasturitega isegi mõttesse ei tule. Kurvis kaldub auto minimaalselt, rool kuuletub juhi ootustele vastavalt, manuaalreziimis automaatkäigukasti ülekandeid reguleerides saab säilitada just selliseid pöördeid kui tarvis. Seda kuni 6500 pöördeni minutis, mil auto ise kõrgema käigu sisse lülitab. Käike saab vahetada nii roolilt, kui käigukangiga, kogu protsessi saadab jõuline ja sportlik mootorihääl, mida vaiksemal sõidul pole pea üldse kuulda.

Automaatkast tundus alguses veidi "pikkade juhtmetega". Hiljem siiski ta õppis minu sõidustiili ja asi paranes. Automaat kippus kasutama üsna madalaid pöördeid ja kõrgeid käike. Linnas kasutas tihti viiendat ja isegi kuuendat. Cayenne-i tegelik pale aga tuli välja siis, kui lülitasin 6-käigulise automaatkasti manuaalreziimile. Siis ei pidurdanud teda enam miski.

Ronisime ka maastikule, vaatamata Pirelli Zero Rosso suvekummidele, mis mõeldud maanteel kuni 200 km/h sõitmiseks. Cayenne muutus maastikuautoks, mis üsna lihtsalt täitis kõik ülesanded, mida julgesime talle ette anda. Lisaks aeglustile ja keskdiferentsiaalilukule hakkas elektroonika pidurdama ka üksikuid rattaid, mis pidamist kippusid kaotama. Nii siirdus pöördemoment pidamisega ratastele. Auto alt kostis pidevalt "ekspressomasina häält" (ühe minu tuttava autofänni väljend).

Cayenne?i puhul on siiski tegemist SUV-ide Porsche, mitte täisverelise sportautoga. Cayenne?i ei saa otseselt võrrelda kerge ja vahetu sportautoga, ta on ikkagi 2200 kg kaaluv, kõrge auto. Lisaks on Cayenne?il suurepärased maastikuomadused, aeglustuskast ja diferentsiaalilukud (keskel ja taga). Samas kiirendab kõige nõrgem versioon 0-100 km/h 7,2 sek jooksul (Cayenne Turbo 5,6 sek). Kuigi on tegu uskumatu kompromissiga, siiski loodusseaduste vastu ei saa. Pigem on Cayenne?i geenides Porcshe mitmekordsed Paris-Dakar kõrberallide võidud, kui ringrajaomadused. Samas, sõna Porsche, ei tähendagi üksnes sportautot, vaid ka elustiili. Kui porscheomanik peaks vedama paati või minema Otepääle suusatama, siis on Cayenne igati õige valik.