Riigikohus avaldas oma 17.05.1999. a määruses järgmist: Kui puuduvad tõendid, mille alusel saaks täpselt kindlaks määrata kulutuse ettevõtlusega seotud osa, ja kui on mõistlik eeldada, et kulutuse ettevõtlusega seotud osa ja mitteseotud osa on enam-vähem võrdsed, siis võib maksuhaldur lugeda ettevõtlusega seotud osaks 50 kulutusest.
Seega, kui tööandja ei suuda revisjoni käigus tõendada, et töötajale koduseks töötegemiseks kasutada antud vara ei kasutata peaasjalikult sihtotstarbeliselt, võib ta sellise vara soetamismaksumust poole ulatuses käsitleda erisoodustusena. Alternatiiviks on selle vara igakuise turuhinnale vastava rendimakse käsitlemine erisoodustusena poole ulatuses, kuid administreerimise seisukohast on soetamismaksumuse maksustamine tunduvalt lihtsam lahendus.
Samas peab maksuamet revisjoni korral erisoodustuse olemasolu tuvastamiseks asja igakülgselt uurima ? küsitlema vajaduse korral näiteks perekonnaliikmeid, tutvuma kodukontorisse antud asjade kasutamist reguleeriva dokumentatsiooniga jne. Kui kõik tõendid kinnitavad asjade kasutamist ainult tööülesannete täitmiseks ning see nähtub ka kodukontori sisseseade asetusest elamispinnal, puudub maksu sissenõudmiseks alus.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui sissenõudmise aluseks olevast maksuotsusest nähtub, et kõiki olulisi tõendeid pole arvesse võetud, võib see saada maksuotsuse tühistamise aluseks.
Töötaja suunamisega kodutööle võib kaasneda pinna rentimine tööandja poolt. Kui pooled soovivad ja see on võimalik, võib tööandja töötaja käest rentida näiteks ühe toa, mida töötaja kasutab seejärel ainult tööülesannete täitmiseks.
Rendilepingu sõlmimisel on erisoodustuse vältimiseks oluline, et rent ei ületaks turuhinda (keskmine kohalik hind samaväärse pinna rentimisel mitteseotud isikult). Erinevalt töötasust ei kuulu renditasud sotsiaalmaksuga maksustamisele.
Sisulise külje pealt peab jälgima, et väljarenditud pinda tõepoolest eraotstarbel ei kasutata ning olema valmis kasutatavat pinda maksuameti nõudmisel ka ette näitama. Maksukorralduse seaduse § 72 lg 1 sätestab, et maksuametnikul on õigus vaatluse läbiviimiseks siseneda maatükile, ehitistesse ja ruumidesse, kus toimub maksukohustuslase majandus- või kutsetegevus. Kuid tähele tuleb panna, et ametnikul ei ole õigust sooritada vaatluse käigus läbiotsimist, avada lukustatud ruume või panipaiku ega siseneda eluruumi selles elavate isikute tahte vastaselt, ka juhul, kui neis toimub isiku majandus- või kutsetegevus.
Nn mobiilbüroo puhul, mis kujutab endast tegelikult tehnikaga ringi rändavat töötajat, on tavaliselt ainsateks vajalikeks vahenditeks arvuti(d) ja sidevahendid. Et need ei ole töötaja koju statsionaarselt installeeritud, siis selle koha pealt maksuküsimust ei teki.
Praktikas võib reaalseks probleemide allikaks kujuneda situatsioon, kus mobiilseid töövahendeid kasutab töötaja, kelle ametikoht ei ole kuidagi selliste töövahendite pidamisega seotud. Kui näiteks täistööpäeva treipingi taga töötavale treialile või kaupluses valvet pidavale turvamehele sülearvuti eraldatakse, võib see maksuametis tekitada põhjendatud küsimuse, kuidas see on seotud töötaja tööülesannete täitmisega ning kas see kulutus on kohane. Sellises olukorras peab tööandja piisavalt põhjendama kulutuse vajalikkust ja kohasust.
Samas on ettevõtluses normaalne nähtus, kus ühe töötaja kohta on kasutusel kaks või isegi rohkem arvutit (nt lauaarvutid kodukontoris ja n-ö päris kontoris ning sülearvuti töötamiseks ringi liikudes). Jällegi ? kui tulenevalt töö iseloomust on arvuti töötajale hädavajalik vahend, võib selliseid kulutusi põhjendatuks pidada.
Autor: Kalle Kägi