Meie aja paradoks seisneb selles, et maailma rikkaimatel riikidel on suur võime head teha, kuid nad lasevad mööda kõik võimalused selle tegemiseks. Selle parim näide on USA. Riik, mille sõjalised kulutused on 450 miljardit dollarit aastas, eraldab vaeste riikide arenguabiks ainult 12 miljardit dollarit aastas. USA suudab pommitada Somaaliat, Afganistani ja Iraaki, kuid ei suuda kaasa aidata nende piirkondade arengule. Euroopa esineb pisut paremini, kuid on omakorda halvatud sisemistest lahkarvamustest ja eelarvepuudujääkidest.
G-8 tippkohtumine Prantsusmaal Evianis on võimalus uueks alguseks. Nende miljardi inimese elu, keda G-8 kohtumine esindab, on võrreldes ülejäänud planeediga äärmiselt hea. Nende keskmine sissetulek on 25 000 dollarit või rohkem inimese kohta aastas ja keskmine eluiga umbes 80 aastat. Ligi kolme miljardi inimese jaoks, ka Hiinas, suures osas Indiast ja suuremas osas Ida-Aasiast on majandusareng üsna hea, isegi hoolimata paljudest langustest (viimane neist SARSi epideemia). Positiivseid suundumusi võib näha ka Brasiilias ja Mehhikos.
Kuid ülejäänud kahe miljardi inimese elu on endiselt lootusetu. Umbes miljardi jaoks pole kindel isegi see, et nad elus püsivad. Igal aastal surevad miljonid inimesed ravimite, toidu, ohutu joogivee ja elementaarse arstiabi puudumise tõttu. Nende keskmine eluiga on sageli alla 50 aasta ja see langeb paljudes kohtades.
Artikkel jätkub pärast reklaami
G-8 võiks maailma vaeseimate inimeste kannatused lõpetada, kui ta rakendaks nende probleemide lahendamiseks sobivaid meetodeid. Kuid neil riikidel ei õnnestu seda teha mitte ainult nende ahnuse, vaid ka argpükslikkuse tõttu. Nad arvavad, et ülemaailmne vaesus on vältimatu ja selle likvideerimine liiga kulukas. Ometi saaksid nad lahendada maailma kõige vaesemate riikide probleemid suhteliselt väikese pingutusega ja märkimisväärse negatiivse mõjuta oma elustandardile.
Suurimad probleempiirkonnad on kontsentreeritud Sahara-lähedasse Aafrikasse, Andide regiooni ja Kesk-Aasiasse. Kui olukord teistes äärmusliku vaesuse piirkondades Hiinas ja Indias paraneb tänu nende kahe hiiglase kiirele majandusarengule, siis probleemid Sahara-lähedases Aafrikas, Andides ja Kesk-Aasias iseenesest ei lahene. Need regioonid on vaesuse lõksus ja selgelt halvim on olukord Aafrikas.
USA valitsus usub, et need riigid võivad oma vaesuses süüdistada üksnes iseendid. Kuid see on rikka riigi rumal hooplemine, mis ei mõista asjade põhiolemust. Aafrika on vaesuse lõksus kaugeleulatuvate põhjuste tõttu. Piirkond kannatab endeemilise malaaria käes, mis on nagu SARSi epideemia, mis kestab kuude asemel sajandeid. Siin on ulatuslikele põudadele kalduv kliima ja toitainetest tühjaks kurnatud pinnas. Suurem osa rahvastikust elab maapiirkondades, kus pole pinnatud teid, mis aitaksid jõuda sadamatesse ja hõlbustada ligipääsu rahvusvahelisele kaubavahetusele.
Üksikud Lääne-Aafrika riigid välja arvatud, vaevleb piirkond tõsises energiaressursside puudulikkuses, olgu selleks siis süsi või hüdroenergia. USA ei pea kunagi selliste probleemidega nii rängalt maadlema nagu Aafrika.
Irooniline on see, et kõik need probleemid on lahendatavad, kuigi raha abil. Siinkohal peaks mängu tulema G-8. On vaja üksnes seda, et G-8 liidrid kohustuksid Evianis järgima oma varasemaid lubadusi, mis on aastaid täitmata jäänud. Viimase kolme aasta jooksul on maailma liidrid lubanud astuda konkreetseid samme ülemaailmse vaesuse vähendamiseks poole võrra aastaks 2015 kohustuste komplektina, mida teatakse kui Millenniumi Deklaratsiooni. Järgnenud on aga vaid lapsesammud. USA suurendas välisabi umbes 4 miljardi dollari võrra aastas, kuid tõstis samal ajal sõjalisi kulutusi 150 miljardi võrra aastas ja kärpis makse triljonite võrra. Ilmselgelt on USAl vahendid, et teha tohutult palju enam maailma vaeste aitamiseks, kui tal vaid ettenägelikkust oleks.
G-8 liidrid peaksid kohustuma andma piisavat finantsabi AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise ülemaailmsele fondile, tõstma toidutootmise produktiivsust Aafrikas uue nn rohelise revolutsiooni kaudu ja tagama, et vaestel kogu maailmas oleks ligipääs joogiveele ja tervishoiule. See kõik läheks maksma palju vähem kui protsendi rikaste riikide aastatulust.
Esimest korda ajaloos on rikkad nii rikkad ja vaesed nii vaesed, et rikaste tilluke pingutus võib lõpetada tohutud kannatused. Eviani tippkohtumine toob selgust, kas ahnus, rumalus ja ülespuhutud sõjad on USA silmad täielikult sulgenud ja kas Euroopa ja Jaapan vaatavad ikka pigem sisse- kui väljapoole.
© Project Syndicate
Autor: Jeffrey Sachs