ELi kõiki plusse-miinuseid ei jõua kokku arvutada

Kodanikul tuleb põhjalikult määrata töökaotuse võimalus nii liitumise kui ka mitteliitumise juhul. Järelikult peab prognoosima ekspordi ja väliskapitali voogusid, mis teatavasti eeskätt mõjutavad töökohtade arvu. Kuid peale suhkru huvitavad põhjalikku kodanikku veel tuhanded tooted ja nende hinnamuutused: sealiha hinna võimalik edaspidine alanemine, bensiini tõus, õlleaktsiisi muutus, autohinnad, veinihinnad, reisimisvõimalused.

Tavakodanik peab hakkama uurima majandusarvutuste tegemist määramatuse tingimustes koos vastavate riskiarvutustega. Seda kõike ei jõua enam referendumiks kokku arvestada.

Mitteliitumise efekti analüüs on huvitavam: mis võiks olla kõige halvem olukord, kuhu üks või teine otsus meie rahvamajanduse võib. Kui liitumisotsuse puhul kõige halvema tulemuse prognoos on igav, siis palju huvitavam on välja arvutada kõige viletsam võimalik majandusseis, mis meid võib tulevikus tabada mitteliitumise korral.

Isegi julged iseseisvuslased ei julge seda arvutust teha. Allakirjutanu hinnangul oleks peaaegu kindlasti meie mitteliitumisel võimalik pikaajaline majanduskaotus ligilähedane viimase okupatsiooniga.

Rahvahääletuse puhul valitsus justkui ei vastuta, kuna meie valitsusjuht ütleb, et ärge hindade tõusu pärast muretsege, sest liitumisel tõusevad ka palgad. Muidugi tõusevad, sest meie majanduse usaldusväärsus tõuseb ja meil ei ole enam vaja maksta väliskapitalile suuri riskipreemiaid.

Lihtlabaselt rääkides oleks tegemist järjekordse majandusreformiga, eeskätt väliskaubanduse reformiga, sest liidueelarvest meile langev netoabi moodustab ainult murdosa meie majanduse usaldusväärsuse tõusust.

Võimalik on sõltumatute naaberriikide taasanastamine. Miks eriti militaristlike ambitsioonidega riigid tegutsevad globaliseerumise ja majandusliitude laienemise vastu? Aga sellepärast, et globaliseerunud maailmas muutub järjest absurdsemaks naabrite anastamine tankikolonnide frontaalse suunamisega üle riigipiiride.

Igandlikeks muutavad seoses sellega ka sõjalised liidud, mis on kaitseks otsese väliskallaletungi vastu. Mitteliitunud väikese naaberriigi anastamine on tänapäeval mõttekas ainult veel nii, et saata sinna oma kaasmaalaste või mõttekaaslaste vabadusvõitluse toetamiseks kiirreageerimise dessant.

Seega on majandusliitudel väikeriikide jaoks ka tänapäeval üks absoluutselt tarvilik julgeolekutahk. Seega on liitumise küsimus lõppkokkuvõttes meie suveräänsuse jätkusuutlikkuse küsimus.

Kui rahvahääletus juhtuks läbi kukkuma, siis on vist pikemata ilmselge, et see valitsus kukub kohe, kes sellise ebaõnnestunud värgi taga oli. Kodanikud, kes omaarust võidavad, muidugi ei iitsata, aga kes omaarust kaotavad, need nõuavad väga valjuhäälselt vastutustundetu valitsuse otsekohest tagasiastumist.

Kaval valitsus käituks antud oludes nii, et teeks tavakodanikule kristallselgeks ja kindlalt annaks lubadusi, et mitteliitumise korral ta garanteerib, et kõikide tavakodanike elu läheb siis ja ainult siis täielikult rämpsuks. Ja seda lubadust võiks tavakodanik jääda uskuma, võimu kurjusesse ta usub.

Kui valitsus lubaks liitumise puhul millegi veelgi parema saabumist, siis reeglina tavakodanik peaks seda järjekordseks katteta peibutuslubaduseks. Valitsus peaks ainult lubama, et vähemkindlustatute (seega enamiku) elu ei lähe liitumisel mingil juhul hullemaks.