OMX Baltic0,06%298,97
OMX Riga−0,21%889,03
OMX Tallinn0,18%2 058,65
OMX Vilnius−0,02%1 203,64
S&P 500−0,33%6 259,75
DOW 30−0,63%44 371,51
Nasdaq −0,22%20 585,53
FTSE 100−0,38%8 941,12
Nikkei 225−0,25%39 469,72
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,86
GBP/EUR0,00%1,15
EUR/RUB0,00%91,25

OMX Baltic0,06%298,97
OMX Riga−0,21%889,03
OMX Tallinn0,18%2 058,65
OMX Vilnius−0,02%1 203,64
S&P 500−0,33%6 259,75
DOW 30−0,63%44 371,51
Nasdaq −0,22%20 585,53
FTSE 100−0,38%8 941,12
Nikkei 225−0,25%39 469,72
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,86
GBP/EUR0,00%1,15
EUR/RUB0,00%91,25

11.07.03, 01:00

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Piusal nagu põrgupõhjas kolamas

Marko Kaldur

Seiklemine Piusa koobaste sügavuses on midagi enamat kui lihtsalt seiklusturism. See on ettevõtmine, kuhu igaüks kaasa tulla ei julge. Aga leidub siiski palju ka neid, kes sinna lähevad. Ja neid, kes sinna kauemaks jäävad kui korraks sisseastumiseks.

Esmane missioon Piusas on õige koopaava leidmine. Valida võib paljude koobastike vahel, nii avalike kui ka salajaste. Piusa piirkonnas on üldse 6?7 koobastikku, neist enamik kantud kaardile vaid umbmääraselt. Künkaid ja mägesid, mis käikudest läbi uuristatud, jagub sinnakanti küllaga.

Kõige populaarsemad on muidugi poe ja raudteejaama juures asuvad esimesed koopad, mis mõeldud turistidele. Kui aga natuke metsa all ja karjäärides kolada, siis võib leida üllatavaid sissepääse. Mõnigi koobastik on leitav juhuse läbi, kui avastad mõne ümberkukkunud männi juurteräsu vahelt mustava avause, mis maa-aluste seiklusteni viib. Põnevaim siiski on põhikaevandus, kuhu pääseb karjääriseinas haigutavast avausest.

Artikkel jätkub pärast reklaami

Esimene, mis Piusas maa alt vastu õhkub, on pimedus. Kel plaan niisama kolada, peab arvestama, et tundide viisi muud ei näegi, kel aga soov suisa koobastesse ööbima jääda, siis pole valgust päevadeks. Taskulamp pole õige vahend, millega koobastes käia ? tõelise mõnu annavad vanamoodsad tõrvikud.

Tõrvikuvalguses koobastes rännates tekib tunne nagu seiklusfilmis, kus kangelased mööda katakombide lõputuid käike ekslevad, kaotanud lootuse ja unustanud päikesevalguse.

Pimeduses värelev tõrvikukuma, suitsulõhn, reetlikust tuulehoost peaaegu ära kustuv leek ? kõike seda vürtsitavad veel varjud, mis tekitavad tunde pidevatest jälitajatest ja salasilmadest.

Valgusallikast ilma jäädes ei näe sõrmegi suhu pista ning järgneb pikk ja meeleheidet täis rännak käsikaudu mööda käike lootuses, et mõni teine äraeksinud hing su leiab või kusagilt reetlik valguskiir välgatab.

Siiski ei maksa karta, et koopas pimedusse jäädes kohe surm silme ees on. Kel vähegi meelekindlust ja tahet, võib umbropsu ekseldes sattuda mõnele lahtisele varingukohale või kohata teisi seiklejaid.

Avastamist jätkub koobastes tundideks, kui mitte päevadeks. Kui hetkeks eredam valgus välgatab, siis avalduvad ka koopad oma täies ilus: kõrged laed, kümned ja kümned põikkäigud, varisenud tunnelisuud, kitsad lõhangud.

Ükskõik millisesse koobastikku minna, üllatusi jagub. Kus on madalad, vaevalt inimesekõrgused käigud, kus aga tohutud saalid, kuhu kirik koos torniga ära mahuks. Mõnes kohas jällegi satanistide salaaltarid ja kummalised seinamaalingud. Või energiaaltar, millelt kosmilist jõudu ammutada.

Kord leiad terve kuusepuu koopasügavuses kasvamas, kord tuvastad mobiililevi paljude meetrite sügavusel maa all. Seejärel avastad pisikese seenekese, mis igipimeduses ja igikülmas sirgub, kunagi päikesevalgust nägemata.

Hetkel kuum

11.07.25, 10:10

Aasta naisettevõtja müüs äri ja kolis Ruhnu: “Mul on nüüd 60 kana ja veised!”

12.07.25, 08:00

Michelini giidi restoran sulges äri. “Elu ei käi tunnustuste järgi”

11.07.25, 06:00

„Las nad unistavad“ – ehitajad tahavad Ossinovski arendusest poolt miljonit võlgu kätte saada

10.07.25, 13:00

Markus Hääl: see on müüt, et kestlik on kallis

Artikkel jätkub pärast reklaami

Ja siis taipad, et sa ei ole koobastes üksi. Seintelt piiluvad su poole tillukesed loomakesed, keda külm ja pimedus põrmugi ei heiduta. Neile on koopad koht, kus mõnus ja hea. Seal on neid sadu ja tuhandeid: mida sügavamale koopasse sukelduda, seda rohkem näed nahkhiiri tiirlemas.

Olles suvi läbi uljalt ringi tiirutanud ja külastajaid ehmatanud, vajuvad nad talve hakul sügavasse unne, millest ringiekslejate hõiked ega sähvatavad valgushood ärata.

Põhikaevanduse suurest peakäigust hargneb kümneid ja kümneid kõrvalkäike, need omakorda ristuvad uutega ja nii edasi ja nii edasi. Üksinda kaotab ruttu suunataju ning isegi kui suurem seltskond ringi müttab, avastad ühel hetkel, et sinu ümber on sügav pimedus ning kaaslaste häältekõma enam ei kosta. See ei ole eriti meeldiv tunne. Ettevaatlik tasub olla, sest lisaks käikudele, mis ristuvad ning eksitavad, viib osa käike veelgi sügavamale maa alla. Kummalisel kombel on üks selline allaminek justament haruraudtee lõpul ? ei tea, kas mõni rong ka alla kukkus? All aga avanevad juba uued käigud ja tundmatud koopad.

Juhtub ka, et näed asju, mis sind hingepõhjani vapustavad. Kujuta ette, et kõnnid mööda käike, aina edasi ja edasi. Kuni ühel hetkel satub midagi helkivat tõrvikuvalgusesse. Astud ettevaatlikult lähemale ning mille avastad? Terve kõrvalkäik on täis kümneid ja kümneid kaetud plastvaate. Astud edasi ? ka järgmine käik samamoodi vaatidest tulvil. Ja ülejärgmine. Kas tõesti on keegi radioaktiivset või keemilist saasta maa alla matnud?

Natuke julgust kogunud, hiilid lähemale ja kergitad roikaotsaga ettevaatlikult presentkatet tünnil. Näkku lööb hingemattev lehk, silme ees võtab pööritama ja jalad nõrgaks.

Natuke õhku ja julgust kogunud, kougid tünnis edasi ja ? ennäe imet! ? avastad presentkatte alt hapukurgid. Ja sedasi igas tünnis.

Eks püsivalt jahe temperatuur sobib väga hästi igasuguste toiduainete hoidmiseks, seda isegi sadade vaatide kaupa. Küll sealt saaks alles söönuks.

Kõige piinarikkam tegevus on taas päevavalguse kätte minek. Kui poolteist päeva koobastes viibitud, siis on väljumine valus toiming. Isegi ilma päikesevalguseta tundub päev olevat erakordselt kirgas ja pimestav, hele liiv annab veel omajagu teravust sellesse vaatepilti.

Artikkel jätkub pärast reklaami

Tuled välja, raputad endalt liiva (mida seljakotist ja magamiskotist veel kuude pärast leiad) ning tunned rõõmu ümberringi valitsevast avarusest.

Põnev seiklus on seljataga, kuid hinge jääb endiselt kripeldama küsimus, et mis ikkagi seal naaberkäigus leidus või mida huvitavat teine koobastik endas peidab.

Seepärast pole ime, kui juba mõne kuu pärast oled tagasi Piusas, otsimas uusi põnevaid elamusi.