Motoroller jätab foori taga higistavad autojuhid selja taha

Mis tunne oleks keset tihedat linnaliiklust motorolleriga tööasju ajada, sellele on mõelnud ilmselt kõik ummikutes higistavad autojuhid, kellest mõni rollerimees tuima ükskõiksusega mööda on tuisanud. Ja nagu selgub, see tunne on päris hea. Palavaga ei pea autos higistama, ummikuid roller ei tunnista ja kohale jõuab Tallinnas sõltuvalt liiklustihedusest umbes poole kiiremini. Äripäeva katsetus näitas, et Mustamäelt Tartu maanteele sõidab rolleriga pisut üle 5 minuti ja seejärel tuleb oodata 10 minutit autot, mis samal ajal samast kohast startis.

Et omal nahal tunda rollerisõitja hirme ja rõõme, laenas Äripäev üheks päevaks Italmotost kaks motorollerit: üks tavaline 50 kuupsentimeetrine (mille kohta tuleb tegelikkuses öelda mopeed, sest vaid mopeediga võib sõita ilma juhilubadeta, motoroller iseenesest on juba A kategooria sõiduk) ja teine pisut võimsam, 125 kuupsentimeetrine. Et tegemist ei oleks lihtsalt mõttetu ringikihutamisega, vaid et kogu ettevõtmine ka kellelegi kasu tooks, selleks anti üks roller igapäevaselt müügitööga tegelevale OÜ Mergeron müügijuhile, Andrus Ansipile, et ta omal nahal järgi prooviks, mis erinevus on ajada asju autoga ja motorolleriga. Ja selgus, vahe on suur.

?Selliseid asjaajamisi, mille juures pole vaja suuremas koguses kaupa vedada, on motorolleriga teha suurepärane ja igas firmas võiks olla paar sellist sõiduriista olemas. Palava ilmaga ei pea autos istuma ja higistama, foori taga kimad kõikidest autodest mööda ja kohale jõuab lausa uskumatult kiiresti,? lausus Ansip päeva lõppedes ja lisas, et piltlikult öeldes oli tal tavaliselt terveks päevaks kavandatud töö juba pärastlõunaks tehtud.

Parim näide tema sõnade kinnituseks oli katse, mil Laki tänavalt ühel ajal startinud motoroller ja auto jõudsid Tartu maantee mäele 10minutilise ajaerinevusega. Rolleriga läks aega 7 minutit, autoga 17. Ja kusjuures tegemist ei olnud veel tipptunni ega ummikutega, vaid üsna tavalise linnaliiklusega kella kolme paiku pärastlõunal.

Autojuhtide suhtumine rollerimeestesse on üldjuhul mõistev ja lausa selga keegi ei tule. Küll aga oli päeva jooksul näha paari ärritunud bemarimeest, kes hea meelega rolleriga mööda sõitvad kodanikud tee pealt minema oleks pühkinud ja neid mitte mingi hinna eest mööda ei tahtnud lasta. Kuis siis nii, et temast keegi mööda sõidab! Üldjoontes aga võib end tunda üsna julgelt ja normaalolukorras sõita nagu autoga, keset sõidurada (vastasel juhul lükkab mõni eelkirjeldatu sind lihtsalt vastu kõnnitee äärt) ja kui on foori taga pikem saba, siis lihtsalt lipsad teistest mööda foori ette esimeseks. Hirmu, et autodele jalgu jääks, pole mingisugust. Isegi 50 kuupsentimeetrine roller kiirendab paigalt sellise hooga, et ükski auto ei suuda naljalt sellega sammu pidada. Rääkimata 125 kuubikulisest sõiduriistast, millega mööda Järvevana teed teises reas autodest nagu postist mööda võib kihutada. Endal nina pidevalt spidomeetris, sest 100 km tunnis on selle riistapuu jaoks nagu üks mõte ja politseil pole just suurt vahet, millega sa kiirust ületad.

Kui aga võrrelda kaht katsetatud rollerit, siis midagi pole teha, 50 kuupsentimeetrine on vaatamata sellele, et ta on lahjem, siiski otstarbekam lahendus. Sest temaga sõites pole vaja juhilube ja tema hind on suhteliselt mõistlik. Näiteks Äripäeva katsetatud Derbi Atlantise hinnad algavad alates 24 900 kroonist, pruugitud rolleri saab veelgi odavamalt. 125 kuubikuline maksab aga kaks korda rohkem, ehk proovitud Derbi Boulevardi hind on hetkel 51 000 krooni ja temaga sõites on tarvis juhilube, käia ülevaatusel jne. Ja kui kahekesi linnas nende mõlemaga sõita, siis ega nn väike roller suurest eriti maha küll ei jää.