EL: meie valikuruum

Inimest, kes on kümne aastat kalli kaatri ostmiseks kõik mängu pannud ja hakkab alles paadi kättesaamise hetkel tõsiselt arutlema, kas tal seda vaja on, peetaks lihtsalt juhmiks. Paraku oleme me hetkel Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses just sellises olukorras: oleme üle kümne aasta paljusid probleeme ignoreerides ELi suunas rühkinud, aga nüüd, ukse avanemise hetkel, on ebakindlus ühinemise küsimuses rahva hulgas saavutamas lage.

Mulle tundub, et kui me jäämegi ELi poolt ja vastu vaieldes vaidlema peamiselt selle üle, kas ELiga ühinedes meil hinnad tõusevad või mitte; et kas meie suveräänsus väheneb või mitte, siis me seda osa rahvast, kes tänaseni pole oma valikut teinud, kuid selle üle pingsalt arutleb, 14 septembril poolt hääletama ei too. Kuigi ülaltoodud küsimused on inimestele esmatähtsad, pole liitumise mõju neile võimalik hinnata nägemata seejuures laiemat taustsüsteemi.

Nii ei ole hetkel ei maailmale, ega ka meile ohuks hindade tõus, vaid vastupidi - deflatsioonioht. Teiseks on meil majanduse arengu ja avatuse tõttu, mitte aga ELi süül, hindade ja palkade konvergents kogu aeg niikuinii toimunud (hinnad ja palgad on ju pärast rahareformi tõusnud üle kümne korra ja enne seda samuti) ja toimub ka edaspidi, kuigi kaugeltki mitte nii kiirelt kui varem. Kolmandaks oleme me tänaseks vastu võtnud ka kõik kaudsete maksude harmoniseerimist (loe: suurendamist) ja selle läbi hinnatõusu põhjustavad seadused, mistõttu meil hakkab liitumise korral lisaks konvergentsile hinnatõusu põhjustama Euroopa tollipoliitikast johtuv, kus tõeliselt kaalukas on üksnes suhkru kallinemine. Aga tegelikult ei pruugiks Euroopa tollid meil üldse elukalliduse tõusu kaasa tuua, sest ükski Euroopa regulatsioon ei takistaks meil seda kompenseerimast näiteks madalama käibemaksumäära kehtestamisega peamistele toiduainetele. Katteallika selleks on ju Euroopa Liit meile ise andnud - kõrgemad aktsiisid tubakatoodetele jms - kui me ainult ise sellist kompenseerimist vajalikuks peame!

Niisama viljatu on minu arvates ka vaidlemine selle üle, et kas Eesti suveräänsuse maht liitumisel väheneb või mitte: põhimõtteliselt ta ju väheneb. Praktikas aga ei ole meie otsustamisruumi ahenemine kuigi suur, sest ühelt poolt oleme me seda niigi ahendanud mistahes rahvusvaheliste lepete sõlmimisega; teisest küljest ei ole me aga ka seni oma suveräänseid õigusi paljudel juhtudel üldse kasutanud. Nii näiteks loobusime me valuutakomiteed oma pangasüsteemiks valides võimalusest kasutada rahapoliitikat riigi majanduse tüürimisel, samuti oleme me kogu aeg loobunud tegemast seda, mida ülejäänud maailmas nimetatakse kaubanduspoliitikaks. Lõppude lõpuks on ju kogu Eesti majanduspoliitika alates iseseisvumise algaastaist, sh ka kahtlase väärtusega infrastruktuuriettevõtete erastamise kohustus, olnud fikseeritud IMFi memorandumites. WTO lepingus on aga kirjas kõik meie praktiliselt olematud tollilaed ja tingimused, millal Eesti võib ühte või teist majanduspoliitilist abinõu oma majanduse huvides rakendada. Ja ka seadused on meil tänaseks juba niikuinii harmoniseeritud

Edasi ei tuleks meil liitumise üle otsustamisel mõelda mitte ainult sellele, milliseks võib meie olukord muutuda siis võrreldes praegusega. Arvestada tuleks hoopis neid riske, millega võime kokku puutuda siis, kui meil mitteühinemise korral ei õnnestu säilitada status quo´d ELiga. Siinjuures ei ole esmatähtsad võimaliku abi suurusega, vaid eksporditingimuste ja erainvesteeringutega seotud riskid, sest nende taga on töökohad ja inimeste sissetulekud.

Lõpuks tuleks meil mõelda ka sellele, et võrreldes 1987. või 1991. aastaga on meie olukord täna mõnevõrra erinev: siis olid kõik Eesti pinnal olevad varad veel riigi käsutuses, kohalik tööstus kattis tuntava osa sisenõudlusest ja rahvas oli iseseisvuse eest valmis maksma olulise elatustaseme langusega. Tänaseks on varad erastatud ja jõudnud nende kätte, kes on arvestanud Eesti kiire liitumisega, samades kätes on ka kogu Eesti finantssektor, suur osa rahvast on aga seevastu oma riigis pettunud. Ma arvan, et ma ei eksi palju, kui väidan, et Eestis pole ühtegi regulatsiooni kehtestatud sellise arvestusega, et meil võiks tekkida eeliseid siis, kui jääme mõneks ajaks või alaliselt väljapoole Euroopa Liitu. Aga kujutada asja nii, et pärast ?ei? ütlemist elu Eestimaal päris võimatuks muutub, ka ei maksa.

Kuid ülatoodust on siiski veel olulisem tajuda seda, miks selliste bürokraatiat suurendavate ja suveräänsust piiravate majandusblokkide laienemine maailmas siiski jätkub.

Ei ole ju saladus, et maailmasõdade perioodi, ehk Saksamaa ja Prantsusmaa pikaajalise rivaalitsemise kõige olulisemaks tulemuseks oli see tõsiasi, et Vana Maailm kaotas oma majandusliku, rahandusliku, poliitilise, teadusliku ja sõjalise üleoleku Ameerika Ühendriikidele niivõrd põhjalikult, et omavahelise kokkuleppeta ei oleks Euroopa enam jalule tõusnud. Polnud ju ühelgi Euroopa riigil eraldi võetuna sellist potentsiaali, et vastu seista USA või Jaapani konkurentsisurvele. Elu näitas, et EFTA sarnane vabamajanduslepe ei osutunud nii tõhusaks kui Rooma lepinguga asutatud tolliliit ja tänaseks ongi enamik endisi EFTA liikmeid ühinenud kiiremat majandusarengut võimaldanud tolliliiduga. Tolliliit tähendab aga ühtset siseturgu ja harmoniseeritud majanduspoliitikat.

Kesk-Euroopa riikide klubina sündinud ühisturult võttis tema mõnusa seisundi ära GATTi raundide ja valuutakontrollide kaotamisega vallapäästetud ning tehnoloogilisest arengust toetatud globaliseerumine, mis tõi kaasa kahesuguse surve ühisturule. Esiteks ei suutnud seni väljapoole seda jäänud Euroopa riikide väikesed majandused enam omaette tegutsedes konkurentsile vastu pidada ja hakkasid otsima pääsu ühisturgu kaitsvate piiride tagant. Samas pidi ka ühisturg ise oma positsioonide tugevdamiseks oma siseturgu avardama.

See on globaliseeruvas maailmas valitsev konkurents, mis tekitab majandusblokke ja sunnib riike järjest tihedamale koostööle. Kuigi me ei tea, kuhu see välja viib, peame oma otsuse langetama just sellises mänguruumis.

Positiivsele otsusele jõudmine ei ole kerge, sest Eestis on pikki aastaid mistahes arusaamatuid, pahatihti ka mittevajalikke ja reaalset olukorda ignoreerivaid otsuseid põhjendatud üksnes väitega, et seda nõudvat meilt Euroopa Liit; me oleme aastaid deklareerinud, et Eesti ei vaja üleminekuperioode ja oleme valmis kohe vastu pidama meist kümneid kordi võimekamate riikide konkurentsisurvele ning euroopaliku mõtlemise ja tegutsemise asemel harrastatud ning ülistatud sellest erinevat, pseudo-ameerikalikku lähenemist ühiskonnaprobleemidele. Kuid seda olulisem on meil nüüd jälgida ja arvestada maailmas toimuvat, et seda oma huvides ära kasutada.