Eelmisel nädalal saatis Reformierakonna esimees Siim Kallas erakonnakaaslastele tormihoiatuse: kui Eesti ei lähe Euroopa Liitu, võtab Venemaa meid üle. Venemaa pürgib Stalini-aegse üliriigi poole ja peab Eestit mõttetuks pisiriigiks.
Äripäeva hinnangul on Kallase Venemaa-hirmul alust, kuid endine valitsusjuht oleks pidanud soliidselt hoiduma ka ülespuhutud liialdustest suhtekorralduslikel eesmärkidel. Praegu on Vene-teemaline ettekuulutus vormilt murelik, sisult propagandistlik, et kindlustada referendumil jah-sõna.
Kõigepealt sellest, miks Kallase jutt on mõistlik. Reformierakonna juhil on õigus, et Venemaa küsimust ei tohi eurodebatis alahinnata. Võib-olla liigub Venemaa demokraatia poole ning suurriik lõpetab oma "sõnakuulmatute provintside" korralekutsumise. Siiski vajab Eesti ELi näol täiendavat garantiid meie iseseisvusele. Rahva mälu on lühike: nagu ameeriklane on unustanud elu elektrita, nii on ka eestlane unustanud elu võõrvõimu all.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Tallinna linnakantselei majandusnõunik Heido Vitsur märkis nädala eest Äripäevas, et meil ei tuleks liitumise üle otsustamisel mõelda ainult sellele, milliseks võib meie olukord muutuda võrreldes praegusega.
Arvestada tuleks hoopis riske, millega võime kokku puutuda, kui meil mitteühinemise korral ei õnnestu säilitada status quo'd ELiga. See majanduse seisukohalt toodud väide sobib hästi ka poliitilise olukorra hindamiseks. Mis siis Kallase pöördumisel viga on? Kes siis Eesti pärast südant ei valutaks?
Aga Kallasega on lugu nimelt nii, et just tema juhitav Reformierakond on teinud Eestis koostööd kõige venemeelsema partei, Keskerakonnaga. Just Reformierakond tõmbas tooli alt kolmikliidul. Ja just Reformierakond on kaalukeel, mis võib tõmmata tooli alt praegusel valitsusel, paisates riigi sellega tasakaalust välja.
Olgem ausad, Kallase suures südamevalus kirjutatud pöördumine läks ikkagi käiku suhtekorralduslikel eesmärkidel. Avaldus polnud nagu päris avalik (seda esitleti kui Kallase elektronkirja erakonnakaaslastele), aga see polnud ka nii salajane, et poleks võinud kindel olla, et ajakirjandus selle üles korjab. Hästi tehtud, Siim! Avaldus jättis Venemaast ja selle pooldajatest väga ebameeldiva mulje.
Kui oled ELi poolt, parseldad oma isamaa ja vabaduse Brüsseli bürokraatidele; kui oled ELi vastu, oled Venemaa käsilane. Kui sa hääletada ei oska või ei taha, on sul riigi käekäigust ükskõik, või mängid Savisaart, kes poeb olematu südametunnistuse variandi taha. Reetur oled ikka.
Arusaamatu, miks pidi Kallas oma pöördumises viitama "rühmale ärimeestele", kes olevat kümme aastat Venemaa vahet joostes Eesti valitsusele Venemaa nõudmisi toonud. Selge, et äriringkonnad tahavad teha äri ka idasuunal. See ongi see pragmaatiline koostöö, millest me puudust tunneme.
Siiski: tegelikult mõjus Kallas ju päris asjalikult, kui meenutada näiteks viltuse peaga Partsi plakateid või jaburaid loosungeid Keskerakonna rongkäigust, nagu "Pääsuke toob päevasooja, Euroliit viib Eesti looja!" või "14. september - rukkilillede murdmise aeg!"
Autor: ÄP