Eesti majanduskasv aeglustus juba kolmandat järjestikust kvartalit: 5,7%, 5,2% ja nüüd siis selle aasta teises kvartalis 4,1%, tõsi, esialgsetel andmetel. Ei aita meid jutud, et eelmisel aastal samal ajal oli suur kasv ja seetõttu on võrdlusbaas kõrge ? meie kasv näitab aeglustuvat trendi.
Äripäeva arvates pole ettevõtetesse tehtud investeeringud aidanud loodetud mahus eksporti suurendada. Majanduskasvu seni vedada aidanud siseturu nõudlus ei tarvitse aga lähiajal kasvada, kuna inimesed on järjest rohkem koormatud laenude ja liisingutega.
Näiteks on raskustes seni suurim Eestisse investeerinu ? ekspordiks terase galvaanija Galvex, kuid oleks ülekohtune vaid teda nimetada. Kas või Saku Suurhall ei suuda investeeringut tasa teenida ja võib pankrotti minna. Viimasest ajast ei tule ette ühtegi suurt ja edukat eksportööri. (Kui puidu eksport välja arvata, aga puit läheb välja võrdlemisi väheväärtustatud kujul.)
Artikkel jätkub pärast reklaami
See näitab, et meie nabanöör Euroopaga, maailmamajandusega üldse, on palju jäigem, kui arvasime. Kui Euroopas on sisuliselt nullkasv, nõudlus puudub, siis võib meie nelja protsenti isegi heaks näitajaks pidada. Äripäev julgeb meie suurettevõtjatele väikse etteheite teha, et põhjendamatult suured lootused on pandud ühinemisele Euroopa Liiduga, mis peaks justkui iseenesest õnne meie õuele tooma. Automaatselt EL ju meie majanduskasvu ei tõsta.
Kas teise kvartali kesine majanduskasv pole osaliselt põhjustatudki käte rüppe laskmisest ja hardunud sinise tähelipu silmitsemisest: öelnud 14. septembril oma ?jah?-sõna, ei pea me edasi eriti pingutama, sest ühendatud anumate põhimõttel voolavad meile hüved ise kätte.
Praegu tundub igatahes nii, et ELile lähenemisega kaasneb hoopiski majanduskasvu aeglustumine. Skeptikud ütlevadki, et me konvergeerume Euroopa hetke nullkasvuga.
Pöördudes tagasi koduste asjade juurde, on ebaproportsionaalselt palju investeeringuid läinud kinnisvara arendamisse. Tõenäoliselt ei taga see sektor vaatamata suurtele investeeringutele pidevat kiiret majanduskasvu. Selle asemel on ettevõtetel ja eraisikutel kaelas laenud, mis vajavad tagasimaksmist ega võimalda hetkel muid investeeringuid ega tarbimist. Lihtsustatult võime väita, et sisenõudlus on ümber kandunud kinnisvarasektorisse. Aga viimane sarnaneb investeerimisobjektilt pigem aktsiaturuga.
Võrdlemisi nigela majanduskasvu taustal valmistab valitsus ette suurejoonelist järgmise aasta eelarvet. See paisub tunduvalt rohkem kui nominaalne sisemajanduse koguprodukt. Eelarvesse on sisse kirjutatud palju Euroopa Liidu abiraha, kuid me ei saa olla kindlad, kas see ka tuleb. Kas meil jätkub ideid ja raha omafinantseerimise osa jaoks neis projektides? Eesti jooksevkonto puudujäägi kohta vt paiknevast Rupinder Singhi kommentaarist
Eesti majanduse suunad.
Mõned päästvad õlekõrred on siiski Eestile jäänud ? need on näiteks endiselt madalad laenuintressid, mis kujunevad läänes, ja aktiivsuse suurenemine, mida on täheldada ida suunal. Värskeim näide: klaasitootja Glaskek sai suure tellimuse Peterburist. Euroopa Liitu astumine võibki anda uue kvaliteedi hoopis meie idasuhetele.
Autor: ÄP