Võrdseid võimalusi ja maksumaksja õigusi arvestades on õige, et riiklikud ettevõtted ei suuna oma tulu sponsorrahana oma äranägemise järgi, vaid valdkondades ja summades lepitakse eelnevalt kokku. Kokku peavad leppima omavahel avalik sektor ja mittetulundussektor, mitte ettevõtete nõukogud.
Raha aga võiks jagada Kodanikuühiskonna sihtkapital, mille loomiseks mittetulunduslikud ühendused on ettepaneku teinud. Pole mingit selget takistust, miks ei võiks olla kokkulepped avaliku sektori ja ühenduste vahel, et riigiettevõtete tuludelt osa suunatakse just sellesse Sihtkapitali. Seal oleksid omakorda alafondid, millest erinevate valdkondade või piirkondade ühendused saaksid taotleda oma tegevuseks vajalikke ressursse. Administreerimine oleks üks ja igal alafondil on oma nõustav kogu. Kriteeriumid selged ja avalikud ning aruandlus kontrollitud.
Väide, justkui seeläbi väheneks oluliselt raha ühendustesse, on otsitud. Küsimus ei ole mitte annetuste ja sponsorluse keelamises, vaid viisi ja süsteemi muutmises. Antud hetkel on piinavalt selge, et kui mõnel organisatsioonil on oma inimene nõukogus, siis on mure murtud ? riigiosalusega ettevõtte juhtkond otsustab subjektiivsete kriteeriumite alusel, kelle tegevus või millised inimesed sobivamad on. Ausast konkurentsist ja võrdsetest võimalustest pole juttugi. Riigi osalusega ettevõtete tulu ei ole eraisikutest omanike kasutada, vaid ikka avalike huvide kaitsmiseks ning riigi arendamiseks mõeldud vahend. Siis tuleb sellega ka nii ümber käia.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Toon võrdluse riigieelarvega. See on ju kõige olulisem asi, mida Riigikogu ja valitsus oma avalikku mandaati rakendades kord aastas teevad. Just siis on kõige paremini näha, kui palju valitsus väärtustab naisi, lapsi, haridust, kultuuri, turvalisust nende vahel avalikke vahendeid jagades. Enamikes riikides ei peeta ühendustega enne eelarve tegemist nõu. Kahjuks ka mitmed rahvaesindajad, kes peaksid kodanike huve kaitsma, näevad eelarvet esimest korda alles siis, kui see juba parlamendis lugemisel on. Kodanikuühendustega seda läbi ei arutata, kuid vähemalt on kõigil teoreetiline võimalus erinevate ministeeriumide kaudu oma ettepanekuid teha ja nõu anda.
Riigi osalusega ettevõtete tulu andmine suva järgi on veel hullem ? siis ei peeta mitte mingit avalikku debatti, kodaniku ja kodanikualgatuslike ühendustega läbirääkimistest pole juttugi. Minu meelest devalveerib see hea valitsemine põhimõtteid ja vähendab taas usaldust riigiametnike ja poliitikute vastu.
Veel üks kommentaar. Ühes juulikuu Postimehe artiklis käsitles seda teemat Alo Lõhmus. Ta kirjutas, et riiklike ettevõtete sponsorluse keelamine ?jätab lapsed meditsiinitehnikata?, viidates rahandusminister Paltsu seisukohale. Pisut demagoogiline, sest lapsed on ilma meditsiinitehnikata mitte Tõnis Paltsu ja sponsorluskeelu pärast, vaid riigi puuduliku tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika pärast.
Autor: Kristina Mänd