Eesti ei tohiks ratifitseerida prosionismi

3. märtsil 2003 kirjutas Eesti suursaadik Ants Frosh Strassbourgis alla Küberkuritegevuse Konventsiooni Lisaprotokollile (ETS nr 198). Selles dokumendis käsitletakse arvutisüsteemide turvanõudeid, lastepornot ning võrguliikluse pealtkuulamist võimuorganite poolt. Konventsioon näeb ette vastutuse kuritegude eest, mida e-riigis ikka ette tuleb.

Allakirjutamine osutab, et meie riik on lisaprotokolli tunnustanud. Päris seaduseks muutub lisaprotokoll siiski pärast seda, kui see Riigikogu poolt ratifitseeritakse. On karta, et Eesti lisaprotokolli sel sügisel ratifitseerib ning et sel on vabale eneseväljendusõigusele ning teadusvabadusele Eestis fataalsed tagajärjed. Lisaprotokoll tegelikult ei vaatlegi arvutit ja sellega seonduvat, vaid käsitleb hoopis ajalugu ja rassiprobleeme. Näiteks kuulutatakse lisaprotokolliga Nürnbergi tribunali otsused ja Holokaust absoluutseks tõeks. Kui keegi tahaks tulevikus koonduslaagrite ajalugu põhjalikumalt uurida, siis ta tohib seda teha vaid suundades, mis on mõnele II maailmasõja ajal kannatanud juutidele meelepärased. Holokausti eitamine, selle tähtsuse vähendamine, Nürnbergi tribunali otsuste vaidlustamine ? kõik see on edaspidi kriminaalkuritegu. Seda juhul, kui uurija kasutab tulemuste avaldamiseks arvutit ja arvutivõrku ? kuid kas kaasajal on teadustöö ilma arvutita võimalik?

Seega haarab lisaprotokoll WWW lehti, e-kirju või mistahes muud teksti, mis on üleval serveris või tallel kasutaja arvutis. Ajaloolastel on keelatud uurida nn delikaatseid teemasid. Tõde langeb üllatavalt kokku Wiesenthali keskuse seisukohtadega.

Lisaprotokolli art 5 viib sisse talumatu uuenduse. Kui varem otsustasid arvutivõrgus leitud materjali üle spetsialistid-eksperdid, siis nüüd delegeeritakse see toiming kannatanutele. Materjali ohtlikkuse või keelatuse üle otsustatakse selle alusel, kuidas üks või teine rassi-, usu- või rahvusgrupp seda tajub. Viiakse sisse mõiste ??okeeriv materjal?. Kui mõni WWW leht potentsiaalset kannatanut kuidagi ?okeeris, siis pole eksperte enam vajagi.

Lisaprotokolli art 6 tähendaks, et ebameeldivad tõigad, nagu USA kapitali osalus Hitleri võimuletoomises või eesti sõdurite suhe Waffen-SSiga oleksid arvutivõrgus tabuteemad. Edaspidi ei tohi keegi kahelda ei Ho-lokausti ohvrite täpses arvus ega kritiseerida kanoniseeritud versiooni Iisraeli vallutustest.

Lisaprotokolli seletuskirja punkt 34 kriminaliseerib elektroonsed hüüatused stiilis ?neeger!? ja ?tiblad välja!?.

Eesti rahvas elab riikide ristteel. Ning ajaloo kirjutavad teadagi võitjad. Paraku oleme saja-aastaste vahedega näinud palju erinevaid võitjaid ning igaüks neist on moonutanud ajaloo enda jaoks sobivaks. Eestlane tajub teravalt iga katset ajalugu võltsida. Meil on oma ajalugu ning me pole süüdi, kui see mõnes punktis ei haaku mõne teise, meist võimsama rahva ametliku ajalooga. Lisaprotokolliga seoses võime taas kord sattuda olukorda, kus vanavanemate poolt jutustatu kipub vastuollu Euroopa ajaloo uusimate versioonidega.

Selle artikli eesmärk on osutada ohtudele, mis võivad tekkida, kui Eesti lisaprotokolli ratifitseeriks. Kui meie Riigikogul vaid jaguks selgroogu ja sõltumatust, siis tuleks lisaprotokoll tagasi lükata kui meie kultuuriruumi ja tavadega mittesobiv. Kui aga Euroopa kavatseb meile selle prosionistliku lisaprotokolli jõuga kaela määrida, siis tuleks kasutada Protokolli artiklis 6 ette nähtud reservatsioonide õigust.

Halvim, mis võib juhtuda, on see, et Riigikogu liikmed peavad lisaprotokolli mingiks arvutiasjaks (millest nad niikunii midagi ei taipa) ning tõstavad automaatselt käe selle teksti süvenemata.

Lisaprotokoll inglise keeles: www.minut.ee/files/mauri/euro/PC-RX(2002)24E.pdf

Autor: Anto Veldre