Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuhu liigub mööblitööstus?
Metsa- ja mööblitööstus on Eesti majanduses olnud alati väga olulisel kohal. Juba ajal, kui kuulusime Nõukogude Liidu koosseisu, võis meie meistrite valmistatud mööblit leida nii Ostankino teletornist kui ka T?ukotkalt auväärt juhi kabinetist. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti mööblitööstus kujunenud meie väliskaubandust tasakaalustavaks sektoriks, moodustades ligi 7% Eesti praeguse aja ekspordi kogukäibest. Samas peame tunnistama, et lisandväärtuse kasv mööblitööstuses tervikuna on pidurdunud ja see seab ohtu kasvutrendi.
Eestis tegutseb üle 300 mööbliettevõtte, kes omakorda pakuvad tööd enam kui 11 000 töötajale. Ettevõtteid, kus töötab üle 100 töötaja, on orienteeruvalt ainult 5%. 20% ettevõtetest annab ligikaudu 80% mööblisektori ekspordimahust.
Mööblisektorit iseloomustab väike siseturg ning suur kontsentreeritus ekspordile. Aastal 2001 moodustas eksport 74% kogu sektori tootmismahust. Tähtsamad sihtkohad on olnud Soome ja Saksamaa. Näiteks Soome mööbliimpordist moodustab Eesti tootjate osa 18%. Viimasel ajal on meie vastu huvi hakanud ilmutama Norra, Taani ja Suurbritannia mööbliostjad. Samuti iseloomustab Eesti mööblisektorit kõrge eestimaise kapitali kontsentratsioon, vaid 20% tööstusest kuulub väliskapitalile.
Murelikuks teeb viimastel aastatel välisturgudel valitsenud pessimistlik meeleolu, mis on kaasa toonud mööblitarbimise vähenemise ning teatud sektorites (ühiskondlik mööbel) ka tugeva tarbimise vähenemise. Langus sai alguse Ameerika Ühendriikidest, kes on maailma suurim mööblitarbija ja ühtlasi Euroopa mööbli suurim importija. Tänu sellele vabanesid Euroopas ressursid, mis paisati kohalikele mööbliturgudele, mille tulemusel tekkinud ülepakkumine viis hinnad alla.
Vähenes ka Eesti mööblitööstuse konkurentsieelis, mis tulenes madalast tootmisseisundist. Ehmatusega oldi sunnitud tõdema, et eilsed eelised ei pruugi tagada homset edu. Jõuti arusaamisele, et kui soovitakse säilitada oma konkurentsivõimet ja pääseda odava allhankija staatusest, siis tuleb tootesse paigutada rohkem lisandväärtust. Kuidas seda teha, eriti kui raha napib ning koduturg ei taga kiiret arenguvõimalust?
Pääsemaks odava komponenditootja rollist on kaks võimalust: kas panustada tugevalt oma toote arendusele ja selle teavitamisele ELi kõrge konkurentsiga turgudel või suunduda ida poole (Venemaa, Ukraina), kus turg kasvab eeldatavasti 10?12% aastas, pakkudes võimalusi ka Eesti ?õnneotsijatele?. Viimasena pakutu on lühiajaline, kuid võib tuua kiiret edu. Kui aga Eesti mööblitööstus suudab koha välja võidelda ELi tugeva konkurentsiga turgudel, oleks see kindel märk meie konkurentsivõimelisusest tervikuna ning tagaks pikemaajaliselt ettevõtete arendamise.
Tuleb töötada helge homse nimel, aga samas vaadata, et tänane päev enne otsa ei lõpeks. Sellepärast ei saa hukka mõista neid mööblitööstureid, kes pärast 2004. aasta 1. maid ruttavad ära kasutama Vene turu võimalusi. Kas pikaajalises perspektiivis pääseb nendel turgudel mõjule meie suurim eelis ? madal tootmissisend ?, on kahtlane. Suurimaks probleemiks võivad kujuneda Vene tollibarjäärid, mis on ühest küljest ette planeerimatud ja teisest küljest täiesti mõistetavad kui kohaliku mööblitootmise kaitsemise vahendid.
Euroopa poole liikudes on kõige suuremateks takistusteks ettevõtete vähene tundmine ja madal investeeringusuutlikkus. Siin oleks suureks toeks Euroopa tõukefondide kasutamine ja riiklik toetus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt.
Suurimaks probleemiks võib kujuneda eelkõige riigi enda ettevõtluse rolli teavitamine. Eesti Vabariik peab aru saama, et riik ja ettevõtlus ei ole omavahel vaenlased. Ettevõte ja ettevõtja ei ole kapitalistid, kes riigi kulul rikkaks tahavad saada. Vaid rikaste ja konkurentsivõimeliste ettevõtete abil saab riik rikkaks.
Täna ei piisa ettevõtetele konkurentsivõime tõstmiseks vaid tulumaksuvabastusest, on vaja toetada eelkõige teotahtelisi ning arenguvõimelisi ettevõtteid ja seda kõikide vahenditega. Neist peab saama mootor, mis veab ka riigi tervikuna paremale järjele. Üheks selliseks mootoriks, mis annab riigile võimalusi, on kahtlemata ka mööblitööstus.
Autor: August Kull