Imat Suumann: kunst iseenesest ei tee inimest õndsaks

Suumanni maastikel on väga poeetilised allkirjad ? ?Küla, mida on põletanud punased õhtud?, ?Aastal 2004 Johannesburgi punetav õhtu?, ?Seitsmes Tartu?.

Tema luulemeelt ja kunstiannet on mõjutanud põlvepikkusest peale isa Aleksander Suumani seltskonnas liikunud kunstnikud ja boheemlased. Viie-kuueaastasena nägi ta Elmar Kitse ära.

?Seda ei tea, kas inimene on andekas, kas tal on üldse midagi ühiskonnale öelda, kas tal on mingisugune missioon täita ? kui lapsepõlves on sammud kunstnikuteele seatud, siis nii läheb ja rohkem valikuid pole,? mõtiskleb Imat Suumann. Keskkoolist peale on teda huvitanud füüsika, astronoomia ja muidugi muusika.

Ta mäletab, kuidas kuusteist-seitsmeteistaastasena sõbra pool džämuusikat kuulates hakkas kuidagi kogemata ka Konrad Mä ?aakima? ?ain jäku tema tätamisest aru, kuidas kõkokku klapib ?peaaegu pooltoores vä, karm, jõne, ent samas tundlik stiil ? ja kui võs see on. Hiljem pole ma enam pildist katarsist saanud, küa muusikast,?nendib Imat Suumann.

Muusika on hea inspiratsiooniallikas. Kui ta asub molberti ees värve segama, paneb ta Keith Jarreti plaadi mängima. Jarret on mulatist ameeriklane, kelle muusika meenutab Heino Elleri heliloomingut.

Ellerliku kõlavarjundiga on ka Suumanni loodus. Eestimaa talv on üks Imat Suumanni lemmikmotiive. Ta on õige mitu avara silmapiiriga talvemaastikku maalinud. ?Miks ma ei võiks seda teha, kui ühte teatrietendust mängitakse sada korda, ühte lemmiklugu laulab ansambel tuhat korda. Miks ma ei võiks sada talvepilti teha?? arutleb kunstnik. Pealegi ei tule nad kunagi täpselt ühtemoodi... ?Aga see oleks nagu moraalselt keelatud. Kuid kas vaesel kunstnikul peab kogu aeg, iga pildiga uus geniaalsus tulema?? küsib ta.

?Koloriidivalik on ikkagi igas inimeses sees. Minu jaoks on koloriit võrdne muusikaga ? kas ansambli valitud tämber kõlab kui muusika, kas pilt on musikaalne,? arutleb Suumann. Kui näiteks Elmar Kitse pildi lõikaks kääridega ruutsentimeetrisuurusteks tükkideks ja vaataks iga ruutsentimeetrit, siis vaevalt leiaks sealt ühtegi lemmikvärvi, see oleks üsna värvitu värk, aga tervik annab imelise pildi.

?Lapsepõlves pani mind maalimise koha pealt paika Silvia Jõgever. Tema on minu jaoks kõige olulisem õpetaja. Jõgever tegi oma tunnid Tartu lastekunstikoolis ja ka maalimise põnevaks. Tal oli üks oma väljamõeldud järjejutt, mida kõik mäletavad. Meie kõik maalisime natüürmorte ja tema jutustas järjejuttu. Kõigil oli huvitav ja kõik käisid tunnis järjejuttu kuulamas. Supertüüp,? meenutab Suumann. Hiljem, ülikooli maaliosakonnas õpetasid teda Ilmar Malin, Lola Liivat, Saskia Kasemaa jt. ?Meil oli maru hea maalitehnoloogia õpetaja Albert Anni, kes õpetas automaatsel tasandil maalitehnoloogia nii selgeks, et kui näiteks oled dessantväelane ja sind visatakse langevarjuga džunglisse, siis kolme aasta päst oleksid igaüaalitarbed olemas. Pintsleid, väe, lõdeid ?kõ saab teha, ainult aega läb. Selline põlik mees oli ta,?jutustab Suumann.

Suumann kuulub Kursi koolkonda. ?Mulle meeldib Kursi koolkonna algmõte: panna ametliku kunstipoliitika kõrvale alternatiive. Meie oleme ka profid ja ikka ringis sees, teeme oma näitusi, aga need ei ole kuraatori välja kuulutatud temaatilised, vaid koolkonnas teeb igaüks seda, mida tahab.?

Kunst iseenesest ei tee inimest õndsaks, arutleb Suumann. ?Väga paljusid võib paeluda kunstielu, mis on hoopis teine asi. Kunstis on palju vaeva ja hukatust, aga ka rahuldust ja rõõmu. Hea pilt õigustab ennast ka viiekümne aasta pärast ja kunstnik jääb alles. See on lohutav,? tõdeb ta.

Autor: Tiina Kolk