Metsaärist välja ei pääse

Möödunud nädalal avastati Lääne-Virumaal järjekordne röövraie miljonite kroonide ulatuses. Et üleüldse mõista, mismoodi sellised suurröövid toimuvad ja kuidas on need toimuma programmeeritud, tuleks juhtunule läheneda tavalise puidukaupmehe tasandilt.

Võtame näiteks Indrek Mandre, kellest on avalikkuse jaoks saanud puiduärimehe sünonüüm, maksuameti poolt ärakohutatud ärimees, kes võitleb oma koha eest päikese all.

Mandre käib kohut, sest maksuamet ei maksa tema firmale tagasi laias laastus 10 miljnot krooni käibemaksu puidu eksporttehingutelt, sest kahtlustab, et tehingud on fiktiivsed. Paratamatult tekib küsimus: kas Mandre ei saa aru, mis metsaäris toimub, või teeb näo, et ei saa. Viimane tundub usutavam. Tõenäoliselt ta mõnel unetul öötunnil siiski mõistab - kui maksuamet talle tema miljonid ka kandikul serveeriks, ei tõstaks see kuigivõrd tema elu ega äri kvaliteeti. Sel lihtsal põhjusel, et mängust, kuhu ta on end toppinud, välja enam ei pääse.

Sest kusagile ei kao väga paljude puiduärimeeste sidemed pealtnäha korralike inimestega, oma äripartneritega, kes sõidavad korralike autodega ja kannavad korralikke ülikondi, aga keda saadab vanglalõhn, vaatamata sellele, kas nad on trellide taga istunud või veel mitte. Loomulikult ei hakka puiduärimees oma äripartnerite käest aru pärima, et vabandage, miks teie firmad, mis mulle puitu müüsid, fiktiivseteks osutusid ja miks maksuamet mind nüüd teie pärast pitsitab? See poleks üksi mõttetu, vaid ka ohtlik. Kui keegi arvab, et jutud metsaäri kriminaliseeritusest on ülepaisutatud, siis asutage üks osaühing ja minge näiteks Põlvamaale täiesti seaduslikult krunte kokku ostma ja metsa raiuma. Vaadake, mis juhtub.

Võib tunduda uskumatuna, aga väga suurt osa puiduärimeestest Eestis saadab hirm. Hirmust on ehk veidi vabamad vaid Matti Polli sugused, kelle jaoks tema kapital tagab teatava turvatunde.

Kui hakata vaatama puidu teekonda metsast, siis kõigepealt kardab talumees, kes puitu müüb. Nimelt seda, et ta metsa raiuvad kandilised niikuinii maha ja seepärast on targem metsa juba vabatahtlikult müüa. Siis saab vähemalt raha.

Maksuamet asub Võrumaa talumehest sama kaugel kui päike maast ja seepärast võtab talumees loomulikult raha sulas. Ei maksa unustada, et tulumaksust, mis riik metsa eest nõuab, ei saa metsaomanik maha arvata mingeid metsauuendus- ega muid kulusid. Suurem osa metsaomanikest ei hakka oma metsatüki pärast spetsiaalselt füüsilisest isikust ettevõtjaks ega asuta osaühingut. Ükski poliitiline jõud pole ette võtnud maksuseadusi muuta suunas, et talumees enne kümme korda mõtleks, kui metsa müüks.

Järgmine etapp: tankist. Temagi tegusid kannustab ainult hirm. Ta kardab eelkõige oma nn ülemusi, kes võivad ta elavate kirjast kustutada nii, et külakonstaabel selle hiljem õnnetuseks vormistab. Tankist omab OÜd, raiub metsa ja maksab talumehele sulas. Üks variant on see, et talumees teatab pärast raha saamist röövraidest ja kogu lugu. Teine levinud võimalus on, et omanik vormistab notari juures tankisti X kasuks kasutusvalduse lepinguid. Seda, et kasutusvaldus jõustub juriidiliselt kuue kuu pärast kinnistusse kandmise järel, ei huvita enam kedagi. Samal ajal annab see mõnusa juriidlise mängumaa, mil kinnistu ripub justnagu õhus ja seal toimuva eest ei vastuta ei omanik ega kasutusvalduse saaja, tavaliselt röövraiuja.

Järgmine etapp ongi Mandred. Mandreid ähvardab kahe kivi vahele jäämine. Ühel pool on maksuamet. Teisel pool mehed, kes talle puitu müüvad, kes käsutavad tankistide osaühinguid, mis vastavalt vajadusele kiirkorras tekkivad ja kaovad. Maksuamet ei lähe talumehe kallale. Talumees ütleb, et ajas palgid ahju, keegi ei tõesta vastupidist. Tankistid lihtsalt kaovad. Maksuamet võtab ikka Mandred ette, sest Mandred ilmuvad korralikult lipsustatult alati kohale, etendust andma, sest neil ei jää lihtsalt muud üle. Nad käivad kohut ja teavatad ajakirjandusele uhkelt, et käsil palju protsesse, kus ta võib saavutada? Mida?

Milleks Mandretele see kõik? Kas nad on lihtsameelsed, et sellise mänguga kaasa lähevad? Ilmselt ei ole siin stiimuliks ainult kasum. Mõnedki alustasid siiralt. Lootusega teha ausat äri. Ent see tee on nagu rada üle soo, kus libastumine lõpeb paratamatu mülkasse vajumisega. Lihtsam oleks rääkida kõik ausalt ära. Kui seda hirmu poleks.

Aga seadusesilm? Lihtne harvesteride arestimine pani Lõuna-Eesti allilma sügisel kihama. Veel suurema efekti saavutaks nende kui kuriteovahendite sundmüük.

Kellele on aga kasulik tulumaks, mida keegi ei maksa, ja keskkonnakahju väljamõistmine järjest nooremaks muutuvate tankistidelt? Üldsegi mitte Mandretele, vaid neile, kes kusagil Skandinaavias ja mujal puitu ostavad. Ja neile, kes oma sõpru vanglas ülal peavad - neile tagab see ju kindla käibe ja rahapesuvõimalused.