Kuidas vassides olematu vandenõu paljastati

Ei peaks olema üllatuseks, et Äripäev avaldab kirjutisi, mille sisu on tegelikkust moonutav. Selliste lugude ilmutamine õigel ajal teenib alati konkreetset eesmärki ja soovi kedagi mõjutada loo tellijale soovitavas suunas. 30. jaanuaril ilmunud artikli ?Savisaare abistav käsi? puhul on adressaatideks Tallinna ringkonnakohus ja Tallinna linnavalitsus. Pakutavat on õnnestunud ?garneerida? Keskerakonna-vastase soustiga.

Peeter Raidla on oma loo kokkuklopsimisel arvestanud loomulikult sellega, et Tallinna linnavalitsuse ja õigustatud subjekti esindajad ei saa temaga sisuliselt vaielda, sest vaadeldav haldusasi on alles Tallinna ringkonnakohtu menetluses ning see on ainus koht, kus pooled oma argumendid peaksid esitama. Kui üks pooltest on oma väljundiks valinud roosakal paberil trükitava väljaande, millel on vähe ühist tõsiseltvõetava majandusväljaandega, siis on selleks mingi põhjus. Näiteks sisuliste ja vettpidavate ning õiguslikult mõistetavate argumentide puudumine.

Üksnes mõned märkused seoses Raidla kirjutisega, sekkumata õiguslikku vaidlusesse:

1. Kirjutise autor võiks huvi tunda, millistel kummalistel asjaoludel anti hotelli Palace hoonele kasutusluba 18 päeva pärast seda, kui Tallinna Halduskohus oli oma 12.07.2002. a otsusega jätnud rahuldamata AS Finest Palace vastava kaebuse.

2. Kui Raidla kirjutab hotelli kinnipanemisest ning osa hotelli lammutamisest, siis ei tulene see ilmselt mitte kirjutaja lollusest, vaid loo tellija vastavast soovist. Õigustatud subjekt ega tema esindaja ei ole kunagi ega kusagil taotlenud midagi taolist.

3. Rein Lang räägib nagu tavaliselt asjadest, millest ta eriti aru ei saa. Keegi ei ole väitnud, et hotell Palace oleks ebaseaduslik majutusasutus, selle üle ei vaielda. Kas ei olnud mitte kasutusloa väljaandmine 2002. a otseseks sekkumiseks kohtuvaidlusesse?

4. Kirjutise autor ei peaks võib olla niipalju muretsema advokaadi töötasu pärast, vaid näiteks huvituma sellest, kuidas oli võimalik, et Vabariigi Valitsus võõrandas hotelli Palace hoone 1995. a, s.o ajal, mil valitsus oli teadlik Blomdahli tagastamisavaldusest ning seadus keelas igasugused tagastatava vara omandivormi muutvad tehingud.

5. Raidla võiks huvi tunda, millistel põhjustel oli ajavahemikul 1991-1996. a Tallinna Linnavalitsuse vastavast asutusest ?kadunud? Blomdahli vara tagastamise avaldus koos sellele lisatud dokumentidega ning miks hotelli Palace õigusjärgse omaniku tütre soov taastada vastav toimik leidis mõnede tegelaste raevukat vastuseisu.

6. Hain Karu ei ole kunagi kusagil kinnitanud, et hotellil on nii ehitus- kui kasutusluba.

7. Huvitav oleks teada, millistel asjaoludel ei ole Raidlal kahtlust, et käesoleval ajal teostatav ekspertiis läheb kardinaalselt lahku tehnikadoktor Rattaseppa ja tema kolleegi teostatust, mille aktsepteeris Tallinna Halduskohus.

8. Raidla kirjutisele lisatud kronoloogia ei ole objektiivne ajaline ülevaade olulisematest sündmustest seoses vaidlusega hotelli Palace tagastamise üle, vaid tendentslik ja olulisi, kuid loo tellijale ilmselt ebameeldivaid asjaolusid varjav loetelu.

Blomdahl, kes väikse tüdrukuna põgenes koos vanematega nõukogude vägede eest ning mäletab hästi vastvalminud hotelli, küsib oma esindajalt sageli - kuidas on võimalik, et tema üle 12 aasta tagasi esitatud avaldus oma isale kuulunud hoone tagastamiseks, on senini lahendamata. Mõistlikku vastust sellele küsimusele ei ole. Küll aga on ilmselge, et teatud isikud, kasutades ära kas oma tolleaegset perekondlikku, erakondlikku või ametkondlikku positsiooni saavutasid vaadeldava hoone mittetagastamise ning võõrandamise otsuse, mis kibekiirelt realiseeriti.

Tuleb tõdeda, et teatud osa Eesti pressist on äraostetav. Huvitav, kuidas sellise barbaarse nähtusega kavatsetakse võidelda? Või tuleb sellega leppida kui paratamatusega nagu haigusega, mis levib, kuid mida ravida ei osata (või ei taheta).