Eesti kalatöösturid ei ole petturid!

Eesti kalatöösturid oma äri korraldamisel on lähtunud majanduse põhitõest ? tootele ehk kalale tuleb anda maksimaalne lisandväärtus. Selle tulemusena oleme suutnud luua uued töökohad regioonides, kus tööhõivega on probleeme; meie kalatöötlemistehased on Euroopas ühed puhtamad; oleme suutnud eksportida Euroopa Liitu ca 400 miljoni krooni eest kalatooteid aastas. Kalatööstus on üks vähestest Eesti majandusharudest, mille väliskaubanduse bilanss on positiivne.

EL tunnustas meie püüdlusi saada kindel positsioon Vana Maailma kalaturul. Alates 2002 kehtib ELi ja Eesti vahel kalatoodete vabakaubandusleping, mis on loonud soodsad tingimused eesti kalatoodete tollivabale ekspordile ELi.

Eesti kalatöösturid on oluliseks pidanud koostöös riigiga rakendada kalasektori majanduse juhtimisel ja stabiilse ettevõtluskeskkonna kujundamisel osalusdemokraatia põhimõtteid, mis peaksid põhinema vastastikusel teavitamisel, konsulteerimisel ja otsuste langetamise dialoogil. Riik on aga kalandusprobleemide lahendamisel lähtunud ainult kalast kui loodusressursist ning unarusse on jäänud sektori terviklik areng, alustades kalapüügist ja lõpetades kala kui tervisliku toiduaine tarbimise propageerimisega. Kalapüügiseaduse ja selle rakendusaktide pidev muutmine on viinud majandusliku ebastabiilsuseni ses sektoris.

Ahel ? kala kui tooraine ning kala kui toit? eeldab täpset riigipoolset administreerimist. Vajakajäämised ses valdkonnas soodustavad ?musta turu? arengut kalandussektoris.

Siia alla võiks tuua probleemid kalurite püütud kala müümisel; riiulifirmade tegevus kala esmakokkuostul, mis on päästnud valla massilise käibemaksupettuste süsteemide ahela ja pettused kala päritolusertifikaatide vormistamisel; kala vahendamine kolmandatest riikidest Eestisse ? omamata kala kui toiduaine käitlemiseks vajalikke elementaarseid vahendeid ? üldiselt kõik see, mida artiklis on kirjeldatud.

Kõigi pettuste aluseks on raha. Eesti Kalaliidu liikmed on alates 1999 teinud mitu korda ettepanekuid rahandusministeeriumile ja tema allasutustele käibemaksuseaduse muutmiseks. Muudatuse sisu on lihtne ? kala ostul tasutakse kala eest müüjale, kuid käibemaksu osa kantakse riigile. Sellega võtaksime petturitelt ära nende peamise sissetulekuallika, raha. Seda, miks meie ettepanek on jälle ja jälle tagasi lükatud, on põhjendatud mitmel moel. Rahandusministeeriumi ametnike sõnul ei anna meie pakutud lahendus oodatud efekti maksude laekumisel või ei luba seda ELi direktiivid või jääb Eesti liitumiseni ELiga liiga vähe aega, et selle probleemiga tegelda...

Miks riigil puudub tahtmine aktiivselt sekkuda pettustesse? Kas praeguse situatsiooni jätkamine on kellelgi kasulik? Kas tegemist on korruptsiooniga?

Eesti Tolliamet kontrollib ELi maade tolliametite järelpärimiste põhjal Eesti ettevõtetele antud päritolusertifikaatide dokumentide ehtsust. Enamik kontrollitavast materjalist jääb ajavahemikku 2001-2002.a. Kui sellal piisas tolliametile päritolusertifikaadi väljastamiseks ettevõtja kirjalikust kinnitusest kala Eesti päritolu kohta, siis järelkontrollimisel tolliameti poolt see enam ei kehti. Ameti väidab, et päritolusertifikaat on vabatahtlik ning sertifikaadi väljastamisel ei ole tolliamet kohustatud kontrollima ettevõtjate poolt esitatud dokumentide ehtsust.

Eesti Kalaliidu tegevdirektorina väidan, kuna õigusaktid ? seadused ei ole üheselt mõistetavad ja vajalikud rakendusmehhanismid ei toimi, jääb kaotajaks ettevõtja. Kalatöösturite kontrollimisel on tolli- ja maksuamet lähtunud Peeter I sõnadest: ?Kalandus on raudselt petuäri ning selleks käsin - maksta neile almust ja kuus üks ülesse puua, et teised õppust võtaksid?. Kalatöösturid ei ole petturid. Meie ärid põhinevad vastastikusel usaldusel ja aususel. Peeter I ajad on kalasektoris jäädavalt möödas. Eesti Kalaliidu liikmete nimel ütlen: makse maksab maksta.

Autor: Valdur Noormägi