Põlevkivi roll Eesti keemiatööstuse toorainena muutub üha olulisemaks

Pärimuse järgi avastati põlevkivi peamine väärtus üsna juhuslikult, nimelt olevat karjapoiss lõket tehes kogemata süüdanud kolde ümber asetatud kivid. See juhtunud millalgi 18. sajandi algul. Tegelikult pole aga kindlalt teada, kes ja kuidas Eesti põlevkivi avastas. Esimesed kirjalikud tõendid põlevkivi kasutamisest ning selle omadustest pärinevad 1777. aastast A. W. Hupelilt.

Kukruse mõisas kasutati põlevkivi kütusena 19. sajandi 70ndatel aastatel. Esialgu küll vaid tahkekütusena tsemenditööstuses, vedurite ja majapidamiste kütteks.

Tööstuslik kaevandamine algas Esimese maailmasõja ajal, mil Venemaal valitses kütusepuudus. Ida-Virumaal algas kaevandamine 1917. aastal, kui avati karjäär Pavandus.

Rahvuslik põlevkivitööstus kujunes välja 1918?1939. Eesti riik rajas Kukruse ja Käva kaevanduse ning õlivabriku Kohtla-Järvel, Tallinna Tselluloosi- ja Paberivabrik rahastas kaevanduse rajamist Küttejõusse ning Kunda tsemenditehase rahaliste vahendite abil sai alguse kaevandus Ubjas.

Võõrkapitali abil rajati Kohtla kaevandus ja õlivabrik (Inglise kapitaliga), Kiviõlis kaevandus ja õlivabrik (Saksa kapitaliga) ning Rootsi rahaga Viivikonna karjäär ja Sillamäe õlivabrik. Toonastest kaevandustest töötab praeguseni vaid Kohtla.

1924. aastal hakati põlevkivi kasutama elektrijaamade kütteks, 1939. aastal ulatus toodang 1,98 miljoni tonnini. Põlevkivi kaevandati ja sorteeriti sel ajal käsitsi, kaevuri töönorm oli kaks tonni päevas. On teada, et 1930. aastate lõpu tööjõukriisi leevendamiseks toodi Poolast Eestisse põllutöölisi ja sulaseid, samuti kaevureid arenevale põlevkivitööstusele.

Kaevandustööde algusega pandi alus põlevkivikeemiatööstusele. Põlevkivist saadava lisaväärtuse peamine kasutaja oli põlevkiviõlitööstus, mis töötles 60% kaevandatud põlevkivist. Põlevkivitööstuse peamised tooted olid tollal kütteõli, immutusõli ja madalamargiline autobensiin, kõrvalproduktina toodeti ka gaasi.

1921. aastal käivitati Kohtla-Järvel katseseade, kus õli saamise eesmärgil prooviti põlevkivi utmist spetsiaalses retordis ? põlevkivi kuumutamist õhu juurdepääsuta. Esimene tööstuslikus mahus põlevkiviõli tootev tehas rajati 1924 Kohtla-Järvele. Aastatel 1924?1942 ehitati kokku neli õlivabrikut, toodeti kütte- ja immutusõli, bituumenit ja mootorikütust, põlevkivigaas põletati oma jõujaamas. 1928. aastal alustas tegevust Kiviõli tehas, kus 1953. aastani olid kasutusel tunnelahjud. Hiljem käivitati ka Kiviõlis gaasigeneraatoritega õlivabrik ja alustati tahke soojuskandjaga pilootseadme katsetusi. Põlevkiviõli andis toona 8% kogu Eesti eksporditulust.

NSVL Riikliku Kaitsekomitee otsusega alustati 1945. aastal uue põlevkivitöötlemise kompleksi rajamist Kohtla-Järvele ja 1948. aastal algas põlevkivist tehtud majapidamisgaasi pumpamine Leningradi. Hiljem suunati gaasijuhe ka Põhja-Eesti linnadesse. Alates 1962. aastast toodetakse Kohtla-Järvel gaasi puhastamise käigus eralduvast gaasbensiinist benseeni ja tolueeni, pärastpoole tulid tootmisse karbamiidvaigud, mis aga ei baseerunud enam põlevkivil, vaid sisse veetud toorainel. Käivitati formaliini ja bensoehappe tootmisüksus ja väävelhappetsehh, mis kasutas toorainena sisseveetavat väävlit.

1968. aastal rajati Kohtla-Järvele lämmastikväetiste tehas. Esialgu kavatseti toormeks kasutada põlevkivigaasi, kuid majanduslikel kaalutlustel eelistati maagaasi, mille tagajärjel vähenes põlevkivi osatähtsus keemiatööstuses.

Praegu haldab põlevkivi töötlemiskompleksi Viru Keemia Grupp AS.

Autor: Tõnis Möldre