Tasasel Eestil napib vesist energiat

?Mis sellest tammist siia ehitada, aastasadu on vesi isepäi voolanud, tammistamine rikub ära kogu jõe loomu ja ilu, elektrit saaks aga ehk ühele mehele hommikukohvi valmistamiseks,? iseloomustab üks Nõmmeveski joa lähedal elav talumees oma suhtumist veejõujaama rajamisse.

Eesti jõgede hüdroloogiline režiim on vä ebaüe. Kalateadlase Rein Jäeküõ kehtib Eestis enamiku suuremate ja keskmiste jõe puhul seos, et kui jõuurveeperioodil on keskmine vooluhulk 100, siis aasta keskmine vooluhulk on 10 ja madalveeperioodideaegne keskmine vooluhulk 1. See tändab, et enamikul jõel madalveeperioodidel hüergiat püt toota ei saa. ?süne hüergia tootmine on aga ämiselt keskkonnavaenulik, sest sel juhul võnii juhtuda, et vahel on jõallpool paisu vett ja vahel mitte. Selle tulemusena hukkuvad jõkalad ning häneb muu elustik.?

1936. aastal oli Eesti veejõuseadmete koguvõimsus ligi 25 000 kW. See võimsus moodustab alla 1% praeguste Eesti elektrijaamade koguvõimsusest. Ja kuna Narva jõel paiknev hüdroelektrijaam kuulub Venemaale, siis olulist veejõuseadmete võimsuse suurendamist 1936. aastaga võrreldes pole oodata.

Nõukogude ajal pandi energeetika plaan Balti liiduvabariikides paika järgmiselt: Leetu rajati tuumaelektrijaam, Eesti energiatootmine baseerus põlevkivil, vaid Läti sai elektrit jõgedelt. Kuid ka Läti suured jõed eesotsas Daugavaga ei suuda toota arvestataval hulgal elektrit. Lätis on mõistetud, et hüdroenergia pole lahendus ning seetõttu võttis Läti valitsus 2002. aasta jaanuaris vastu määruse, millega keelustatakse uute paisude rajamine ja vanade taastamine hüdroenergia saamiseks 214 kalanduslikult ja looduskaitseliselt olulisel jõel.

Tehnikaasjatundjad on leidnud, et arvestamata Narva jõge, on kõigi ülejäänud Eesti jõgede summaarne tehniliselt kasutatav hüdroenergeetiline võimsus 0,5?1% meie elektrienergia praegusest tarbimisest (s.o umbes 15 kaasaegse tuuliku toodang).

Energia keskkonnajuhi Valdur Lahtvee sõnul toodavad hüdroelektrijaamad praegu kogu rohelisest energiast umbes kaks kolmandikku. Kogu taastuvatest allikatest elektrienergia tootmise osakaal on 0,4% ehk 28 GWh aastas.

Tammide rajamine vähendas jõe turismiväärtust oluliselt ja see on hetkel üks probleemidest. Näiteks hävinesid Saesaare hüdroelektrijaama rajamisel Ahja jõe parimad kärestikud, millest pidasid lugu süstamatkajad. Praegu veeretatakse jõkke kive, et kärestikke taas kunstlikult tekitada.

Sama probleem on meie suurima energiaga jõe ehk siis Narva jõega. Hüdroelektrijaama rajamisel hävisid mitmed olulised puhkepaigad. Narva jõe sulgemisega tõstatus aga veel ka teine oluline probleem. Kalad ei saanud enam tammi taha kudema ja samuti pandi kinni neile väga olulised rändeteed. Viimasel ajal üha hoogustuv hüdroelektrijaamade rajamine on harja punaseks ajanud nii kalandusteadlastel kui ka õngemeestel.

?Kalade kudemisteed lõigatakse ära ja pärast imestatakse, miks kalavarud vähenevad,? kirjeldab ihtüoloog Jaak Tambets. ?Igasuguste paisude rajamine peaks olema kontrolli all, enne taolise rajatise lubamist tuleks tõsiselt kaaluda keskkonnariske, eelkõige mõju kalastikule. Meie naabermaal Lätis asi nii ka käib.?

Tambetsi sõnul ei saa nii lamedal maal nagu Eesti, Läti või ka Taani hüdroenergiast rääkides nimetada seda roheliseks energiaks. See tekitab loodusele oluliselt suuremat kahju kui kasu. Kahju kannatab jõe elustik, eelkõige väärtuslikud püügikalad (lõhe, meriforell, jõeforell) kaitsealused ning ohustatud kalaliigid (harjus, tõugjas, silmud, võldas jt). Meil aga kiputakse eeskuju võtma Soomest, Rootsist või Norrast. ?Aga vaadake ka nende jõgesid,? ütleb Tambets, ?seal on tõesti võimsat energiat, mida ära kasutada. Nende hüdroenergia potentsiaal on tohutult suur. Seal on hüdroenergia ühiskonna jaoks reaalseks lahenduseks ? on, mille nimel jõgesid ohvriks tuua.?

Loomulikult on energiat vaja toota, kuid seda tuleb teha mõistlikult. Näiteks pole Taanis pärast 60ndaid elektri tootmiseks tamme enam ehitatud. Küll aga kasutatakse palju tuule energiat, energiatootmise viis sõltub konkreetsest maast.

Ka rohelised energiatootjad on seisukohal, et pole ühtegi hüdroelektrijaama, mis loodust negatiivselt ei mõjutaks. ?Samas on olemasolevate hüdrojaamade taastamise järel neis toodetud elekter märksa keskkonnasõbralikum, kui fossiilkütuseid põletades toodetud elekter,? näeb asja positiivset külge Lahtvee. ?Seetõttu pooldan olemasolevate hüdrojaamade taaskasutusele võtmist.?

Poole Eesti hüdroenergeetilisest võimsusest moodustab Narva jõgi. Seetõttu on Tambetsi arvates kahjulik harjuda mõttega, et hüdroenergeetika on justkui imerohi.

Eestis pole hüdroenergeetika kahjulikku mõju vastupidiselt muu maailmaga veel eriti põhjalikult uuritudki.

?Meil on uuritud Pärnu jõel paikneva Sindi paisu mõju kalastikule,? räägib Jaak Tambets. ?See on Eesti oludes suure potentsiaaliga hüdroenergeetiline rajatis. Ja on kindlaks tehtud, et Sindi tammiga tekitatakse kalandusele umbes kümme korda rohkem kahju, kui elektrienergia tootmisega sealt tulu saaks. Nii et igal asjal on oma hind. ?

Mis on jõgede paisutamise hind, seda nägid sel sügisel oma silmaga ?otimaal Tweedi jõe äärsed elanikud. Omal ajal villatöötlemiseks rajatud tammid on muutnud aegade jooksul jõe tasakaalu. Sel aastal muutus jõevee tase nii madalaks, et hoolimata hoolikalt rajatud kalatreppidest ei pääsenud lõhed oma kudemispaikadesse ja viieks päevaks tuli avada Edinburghi linna varustava veehoidla tamm. Tweedi jõgi on seal ainuke jõgi, kus on säilinud looduslik lõhepopulatsioon.

Lahtvee on seisukohal, et uusi tamme ja hüdroelektrijaamu saab rajada vaid väga põhjaliku keskkonnamõju hindamise järel ja alles siis, kui on selge, et rajatise ja käitamise mõju on aktsepteeritav. ?Arvan, et teatud jõed ja jõelõigud (eelkõige keskkonnaministri määrusega lõhilaste jõgede nimekirja kantud) tuleb reserveerida ? neile uusi hüdroelektrijaamu rajada ei tohi.?

Keskkonnanõuded hüdrojaamadele on eelkõige asukohaspetsiifilised (tehnilised nõuded, sanitaarvooluhulga suurus jne) ja antakse igale hüdrojaamale tema projekteerimise, ehitamise või käitamise eelduseks oleva vee-erikasutusloa tingimustena.

?Loomulikult tuleb kasutada rohelist energiat, aga tuleb arvestada ka sellega, et Eesti oludes hüdroenergia roheline kindlasti ei ole,? märgib Tambets.

Sander Silm, Roheline Värav:

Eestis moodustab praegu hüdroenergia osakaal taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia hulgast kaks kolmandiku, veest toodetud elektri mahu kasvu piiravad aga nii Eesti kesine hüdroenergeetiline potentsiaal kui elektrijaamade rajamise kõrge hind.

Marek Strandberg ökoloogiliste tehnoloogiate keskusest märgib, et hüdroenergial pole Eestis suurt tulevikku. ?Hüdroenergeetikal oleks meil perspektiivi ehk ainult kombineeritud viisil koos põllumajandusega, kus võiks rajada paisjärve, mille lõuna poole avanevatel kallastel saab kasvatada näiteks maasikaid,? selgitab Strandberg.

Vältimaks kalade liikumise takistamist, peaks Strandbergi hinnangul Eestis kasutatama hüdroenergia tootmisel sukelturbiine, mis sukeldatakse suurema kaldega jõe põhja ning kus siis osa veest suunatakase läbi turbiini. Sellised turbiinid ei takista kalade liikumist, kuid on kallid ja nende efektiivsus pole suur.

Osaliselt takistab hüdroenergia arengut ka majanduslik tasuvus. Eestis töötas kunagi üle 700 vesiveski, millest praegu oleks võimalik taastada 250?300. Paraku kujunevad 20?100 kW võimsusega elektrijaama automaatikaseadmete, elektrivõrgu liitumise ja ehitamise kulud ühe kW installeeritud võimsuse kohta suureks.

Eesti Energia keskkonnajuht Valdur Lahtvee usub, et hüdroenergiat tuleb Eestis edasi arendada. ?Pole ühtegi hüdroelektrijaama, mis loodust negatiivselt ei mõjutaks, kuid neis toodetud elekter on keskkonnasõbralikum fossiilkütuseid põletades toodetud elektrist.?

Austrias läbi viidud uuringu kohaselt on hüdroelektrijaama keskkonnamõju 0,004 eurosenti KWh kohta, samas kui põlevkivielektri tootmise väliskulud võivad ulatuda üle 10 eurosendi kWh kohta.

Autor: Kristel Vilbaste