Erisoodustus vaid rahalise hüve korral

Maksumaksjal on kõige riskivabam lähtuda tulumaksuseaduse tekstist, mille kohaselt on töötaja vabaharidusliku ja tasemekoolituse kulude katmine erisoodustus. Lähtudes tulumaksuseaduse mõttest ja mitte käsitledes ettevõtlusega seotud kulutusi vabahariduslikule ja tasemekoolitusele erisoodustusena, kaasneks sellega tõenäoliselt vaidlus maksuhalduriga ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

Töötaja osalemine konverentsil või lühiajalisel koolitusel erakorralist maksukohustust tööandjale kaasa ei too, kui koolitamine on ettevõtluseks vajalik. Kui see nii ei ole, tuleb arvestada tavapärase erisoodustuselt maksude tasumise kohustusega.

Mõnikord ei pruugi töötaja saatmisel tööandja tegevuseks mittevajalikule koolitusele olla tegemist erisoodustusega, sest erisoodustuse puhul tuleb vaadata, kas töötaja on saanud sellest rahaliselt hinnatava hüve. Kui tööandja on teinud küll kulutuse töötaja koolitamiseks, mis ei ole tööandja tegevuseks vajalik, kuid millega töötajale endale samuti mingisugust rahaliselt hinnatavat hüve ei kaasne, puudub ka vajadus väljaminekut erisoodustuse tulumaksu ning sotsiaalmaksuga maksustada. Selle asemel maksustatakse väljamakset kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.

Kas tegemist on töötaja seisukohalt rahaliselt hinnatava hüvega või mitte, sõltub eelkõige koolituse sisust ja seda tuleb maksumaksjal hinnata. Kui ettevõtte keevitaja saadetakse algajate maksukoolitusele ning töötaja on samal ajal asumas füüsilisest isikust ettevõtjana teenuseid osutama, ei tohiks olla kahtlust, et sellise koolituse eest tasumine on töötajale rahaliselt hinnatav hüve, ning seda tuleks maksustada erisoodustusena.

Tulumaksuga maksustamise seisukohalt ei oma tähendust koolituse toimumiskoht. Tööandjal on võimalus töötaja lähetada välisriigis toimuvale koolitusele, jälgima peab üksnes tööseadustikus ettenähtud imperatiivseid norme ja kasulik oleks tutvuda tulumaksuseaduses töölähetusega seotud sõidu-, majutus- ja muude kulude ja päevaraha maksuvaba hüvitamist võimaldavate sätetega.

Harvad pole juhtumid, kus pärast konverentsi lõppu soovib sellel osalenud töötaja jääda ka välisriiki puhkama. Sellistel juhtudel ei ole lähetusega seotud kõigi kulude kandmine tööandja poolt põhjendatud ning tuleks määrata, millises osas on tehtud kulutused ettevõtlusega seotud, ning ülejäänud osa maksustada erisoodustusena. Ei ole korrektne käsitleda reisipaketi maksumust ettevõtlusega seotud kuluna, kui tööandja ettevõtlusega võiks tegelikkuses seotud olla üksnes paaritunnine loeng, mida peetakse lennureisil sihtkohta ja tagasi.

Kui tööandja korraldab ise töötajatele koolituse, siis üldjuhul olulisemaid tulumaksuküsimusi ei teki. Kui koolitus on töötajatele töö tegemiseks vajalik ja kohane, ei ole põhjendatud ka sellelt tulu- ja sotsiaalmaksu maksmine. Seejuures ei tohiks ära unustada maksustamisel olulist majandusliku sisu tõlgendamise printsiipi ? kui tegemist on põhiosas meelelahutusüritusega ning koolitus on üksnes põhjuse otsimine loodusesse sõitmiseks, tuleb see ka maksustada vastavalt majandustehingu tegelikule sisule ning vajadusel määrata kulutuse ettevõtlusega seotud osa proportsioon.

Sõit metsatallu või välisriiki sisekoolituse korraldamise eesmärgil võib olla põhjendatud. Siis tuleks maksuarvestuses hinnata asjaolusid reaalselt ning mõttes vastata: kas deklareeritu vastab tegelikkusele? Mõistetav on soov korraldada õppepäevi või seminare väljaspool igapäevast rutiinset töökeskkonda, kuid sellisel juhul tuleks jälgida, et koolitamine ei muutuks teisejärguliseks.

Sageli tekib tööandjatel küsimus, kas töötajate koolitamine on omatarve käibemaksuseaduse tähenduses. Kuna maksuhaldur käsitleb igasugust koolitusteenust (sh ettevõtjatele suunatud loenguid ja lühiajalisi kursusi) maksuvaba käibena, on erimeelsused selles, kas sisendkäibemaksu võib täielikult maha arvata või tuleb arvestada ka maksuvaba käibe proportsiooni. Töötajatele tööks vajaliku aktuaalse informatsiooni jagamisel ei ole tegemist teenuse osutamisega traditsioonilises mõttes, kui koolitusel käsitletav on seotud tööülesannete täitmise tõhustamisega. Teenuse osutamine käibemaksuseaduses tähendab tarbimisväärtust omava hüve üleandmist. Töötajate sellisel koolitamisel reeglina hüve reaalset üleandmist oma ettevõtlusest väljapoole ei toimu, kuna seda on võimalik kasutada üksnes tööülesannete täitmisel ning töötaja jaoks puudub sellel ka tarbimisväärtus. Mõistagi on olukord teistsugune, kui koolitus ei ole seotud töötajate tööülesannetega, näiteks õpetatakse tervele hulgale aiandushuvilistele raamatupidajatele viljapuude hoolduse põhimõtteid. Sellisel juhul toimub tarbimisväärtuse üleminek ettevõtlussfäärist tarbimissfääri ning tegemist on omatarbe juhtumiga, mis mõjutab sisendkäibemaksu mahaarvamist.