Võime luua ja rahuldada uusi tarbimissoove

Mil määral peaksid arenenud riigid muretsema, et tootmine Hiinasse või tarkvaraarendus Indiasse suundub? Hirm kaotada töökohad madala palgatasemega riikidele puudutab populistlikke keeli, kuid jätab tähelepanuta olulise ? arenenud riikide jõukus sõltub esmajoones ettevõtlusest.

Ükski majandus ei suuda elatustaset lõpmatuseni tõsta uuenduslikkuse abil, muutes kaupade tootmise efektiivsemaks. Suurenenud tootlikkus vähendab lühiajaliselt kauba või teenuse maksumust, järelikult tarbivad inimesed seda rohkem. Lõpuks keelduvad tarbijad aga rohkem ostmast isegi juhul, kui hinnad jätkuvalt langevad. Uue tarbimissoovi tekitamine ja rahuldamine hoiab süsteemi käigus, absorbeerides töö- ja ostujõu, mis vabaneb vanade soovide järjest efektiivsemal rahuldamisel.

Allhanked madala palgatasemega maadest parandavad elatustaset ainult siis, kui vabastatud inimkapitali saab kasutada uute kaupade ja teenuste jaoks. Vastasel juhul vähendavad allhanked lihtsalt siseriiklikku nõudlust tööjõu järele. Üle poole USA kõikidest valmiskaupadest on valmistatud välismaal, eriti mahajäänud tehnoloogiaga töömahukas masstoodang. Peaaegu kõik USAs müüdavad mänguasjad ja jalanõud on tehtud Aasias. Hiina katab üksinda 86% USA jalgrattaturust.

Importkaupadest vabanenud ressursid edendasid uusi vajadusi rahuldavate tööstusharude kasvu. Odavad Aasia televiisorid andsid rahalised vahendid Inteli mikroprotsessorite ja Microsofti tarkvaraga personaalarvutite ostmiseks - loodud inseneride poolt, kes vastasel juhul oleksid töötanud televiisoritootjatele.

Miljardi Hiina ja India töölise üleilmsetele tööjõuturgudele integreerumise ulatus on seninägematu ja kahjustab mingit osa arenenud riikide töötajatest. Probleem on, et uute kaupade ja teenuste tootjad ei loo töökohti samal määral, nagu efektiivsuse kasv või import nõudlust tööjõu järele vähendavad. 1990. aastate lõpu internetibuumi järel aeglustus töökohtade loomine.

Samuti ei kehti vabakaubanduse argument. Odavad kõnekäsitluskeskused Indiast või Hiinas valmistatud jalgrattad ei peegelda loomulikku konkurentsieelist. Pigem on hinnad madalad, kuna peaaegu kaks sajandit koloniaalvõimu on turge kammitsenud ja rahvusvahelist kaubavahetust piiranud. Madala palgatasemega riikide eksport ei suuda töökohtade kadumist kompenseerida. Hiina tööline lihtsalt ei saa osta samu kaupu ja teenuseid, mida ostab tööline ELis.

Ebakindlus töökohtade osas toidab ärevust ja ärevus suurendab protektsionistlikke meeleolusid. Tööhõive tööstuses langes USAs 2003. a madalaimale tasemele alates 1964. a, kuid tänu tootlikkuse kolmekordistumisele töötaja kohta oli toodangu hulk umbes kolm korda suurem.

Oluline faktor on ulatuslik mittehävitav loomine. 1850.?1900. a leiutised võivad küll kogu 20. saj omad varjutada, kuid leiutajaid oli vähe, nt Thomas Edison, ja need rahuldasid ainult väheste jõukate klientide vajadusi. 20. saj töötasid paljud ettevõtjad, suurfirmad, finantseerijad ja leiutajad välja tooted ja teenused massidele.

Peale selle lõid ja rahuldasid nende leiutised paljusid uusi tarbimissoove. Lennukid ei vähendanud nõudlust autode järele: inimesed lendavad siis, kui nad autoga sõita ei saa. Uus massturustus toetas keskmise sissetuleku ja täieliku tööhõive püsivat kasvu.

Arenenud riikide pikaajaline jõukus sõltub nende võimest luua ja rahuldada uusi tarbimissoove. Kui see võime on hea, parandab töökohtade kadumine siseriikliku tootmise efektiivsust või madala palgatasemega riikide elatustaset.

Autor: Amar Bhidé