Eurole ülemineku aeg sõltub igast riigist endast

Lähenev Euroopa Liidu laienemine on praegu nii liituvate riikide valitsuste kui ka nende keskpankade tähelepanu keskpunktis. Viimastest saavad pärast liitumist Euroopa Keskpanga (EKP) liikmed, kellelt oodatakse aktiivseid samme tulevaseks eurotsooniga liitumiseks vajalike tingimuste täitmisel.

Isegi kui tegelik eurotsooni laienemine toimub suhteliselt kauges tulevikus (varaseim võimalik aeg on 2007. a jaanuar), peavad liituvad riigid oma sisenemisstrateegia hästi ette valmistama. Seetõttu suurenes eelmisel aastal enamikus liituvais riikides keskpankade ja valitsuste koostöö euro kasutuselevõtu ühiste seisukohtade määratlemiseks.

Ka liidu sees toimusid pingelised vaidlused, mis kulmineerusid EKP strateegiliste seisukohtade vastuvõtmisega liituvate riikide vahetuskursiprobleemide osas. Strateegilised seisukohad väljendasid EKP nõukogu positsiooni vahetuskursimehhanismi (ERM2) liikmelisuse suhtes, mis on tulevase eurotsooniga liitumise peamine eeltingimus. Liituvad riigid pidid otsustama eurotsooni laienemise optimaalse ajastuse ? keeruline ülesanne, kuna majandusteooria ses suhtes selgeid vastuseid ei anna ja paljud liituvad riigid maadlevad eelarvedefitsiidiga, mis tunduvalt ületab Maastrichti leppe lae ? 3% SKTst.

EL omalt poolt pidi lahendama probleemi, kuidas eurotsooni vanu ja uusi liikmeid õiglaselt ja tasakaalustatult kohelda, et tagada sujuv laienemine. Nende kahe aspekti vahel võib olla teatud vastuolu, kuna ELi liitumistingimused määrati kindlaks ajal, mil eurotsooni ei eksisteerinud ja vahetuskursi- ja rahapoliitikare?iimid praegustest erinesid.

Paljudes küsimustes jõuti siiski üksmeelele. Kõigepealt mõistsid paljud, et ei ole universaalset lahendust kõigile liituvatele riikidele, kuna eksisteerib palju riigile iseloomulikke tingimusi: majandusnäitajad, keskpanga rahapoliitika ja eelarvepositsioon. Ses mõttes võib liituvad riigid jagada kahte suurde rühma. Ühel pool on väikeriigid, nt Balti riigid, mis kasutavad oma vahetuskursi euroga sidumiseks valuutakomiteed. Nemad on tõestanud, et suudavad elada oma rahapoliitikata tõsisemate pingete all kannatamata. Seega pole see põhjus hoiatada neid kiire eurotsooniga liitumise eest või sundida neid vahetuskursire?iimi enne liitumist muutma.

ELi institutsioonidel on järelikult õigus tunnistada valuutakomiteede sobivust ERM2 süsteemiga, isegi kui nad on endale jätnud vabaduse hinnata iga riiki üksikult. Teisalt on selge, et suuremate liitujate jaoks, kus on kõikuvad kursid ja inflatsioonile suunatud rahapoliitilised süsteemid, võib teekond eurotsooni olla täiesti teistsugune.

Teine valdkond, kus üksmeelele jõuti, kerkis esile vaidlustes potentsiaalse konflikti üle liituvate riikide ja praeguste liikmesriikide nominaalse ja tegeliku majandusliku lähenemise vahel. Suurem osa liituvaist riikidest on saavutanud juba märkimisväärset edu inflatsiooni vähendamisel ja nominaalsetes intressimäärades. Peale selle näitavad paljud empiirilised analüüsid, et tegelik lähenemine ei tohiks laienemisele tõsiseks takistuseks olla.

Peamine rõhk on asetunud struktuurilisele, rahanduslikule ja tsüklilisele lähenemisele. Tavaliselt leitakse, et lähenemisaste on väga kõrge väliskaubanduse, kapitalivoogude ja pangandussektori integrat-siooni osas, samas äritsüklite lähenemine ja tööjõu mobiilsus on siiani väike olnud. Ometi on üksikute riikide osas ka selles suhtes olulisi erinevusi.

Kuigi Kesk-Euroopa riigid teatasid alguses eurotsooniga liitumise erinevaist aegadest, planeerivad nad nüüd enamasti liitumist 2008?2010. Suurim takistus nende jaoks on riigieelarve. Paljud riigid, sh T?ehhi, Ungari ja Poola, on suures eelarvepuudujäägis ja peavad rakendama keskpikki reforme, et suuta pensionisüsteeme ülal pidada ja liiga heldeid sotsiaalabisüsteeme revideerida. Arvestades teemade poliitilist tundlikkust, tuleb eelarveline konsolideerumine keeruline.

Veel on oluline, et ELi institutsioonid on palju avatumalt rääkinud lähenemiskriteeriumidest. Vahetuskursi stabiilsust hinnatakse edaspidi vastavalt majandusteaduse aluste ja riikide majandusstrateegiate segule, mitte jäigalt rakenduvatele mehhaanilistele reeglitele. EKP on teinud ka ettepaneku reformida nõukogu hääletusmehhanismi, võttes tarvitusele hääleõigusega liikmete ülempiiri. Isegi kui paljud, ka mina, ei pea seda optimaalseks lahen-duseks, on see oluline kompromiss, mis võimaldab alustada eurotsooni laiendamist.

2003. a tehtud töö on eurotsooni laienemise palju lähemale toonud. Euroga tugevalt seotud riigid võivad kiiremini edasi liikuda, teistele paistavad aastad 2008?2010 realistlikuma eesmärgina. Enamikul on aga liitumisstrateegiad kindlaks määratud ja toimivad rahaturgude ja majandustegurite oluliste stabiliseerijatena.

Autor: Zdenek Tuma