Ida-Saksamaa majanduslik katastroof

Endise idabloki arenenuim osa Ida-Saksamaa, mida Saksa valitsus on pärast taasühinemist 1990. aastast toetanud 19 563 miljardi krooniga, vireleb ega ole saanud meeletule toetusele vaatamata jalgu alla.

Need liidumaad, kus elab viiendik sakslastest, toodavad kümnendiku Saksa SKTst ja 5 protsenti ekspordist. Kui 400 000 inimest ei käiks lääne pool tööl, siis oleks seal tööta ligi kolmandik rahvastikust.

Müncheni majandusinstituudi IFO juhataja Hans-Werner Sinn nimetab riigi idaosa majanduse arengut hullemaks, kui ka kõige suurem pessimist oskas ennustada.

Valitsuse tellimusel valmis äsja 13 asjatundja aruanne Ida-Saksa arengu kohta. See on esimene ametlik uuring, mis avalikult kritiseerib Ida-Saksa taasülesehitamist, sest seni on selle teema käsitlemine olnud tabu. Seal süüdistatakse nii kantsler Helmut Kohli kui ka Gerhard Schröderi valitsust, kes on riigi taasühendamise probleeme alahinnanud.

Aruande koostamist juhtinud Klaus von Dohnanyi juhtis tähelepanu sellele, et aastas Ida-Saksa majanduse turgutamiseks eraldatav 1400 miljardit krooni hakkab paratamatult õõnestama Lääne-Saksa majandust, kui ei saada seisakust üle ja Ida-Saksa toetustele vaatamata ei arene.

Dohnanyi väitel on kaks kolmandikku Saksa majandusseisakust tingitud taasühinemiskuludest. Asjatundjad soovitavad nende 2019. aastani jagatavate toetuste süsteemi põhjalikult muuta.

Suurem osa seal tegutsevatest firmadest on väikeettevõtted, mis ilma toetuseta ei suuda tegutseda. Tuleb leida lahendus, kuidas neid tugevdada.

Ühe radikaalseima ettepaneku esitas asjatundjate hulka kuulunud Deutsche Banki juht Edgar Most, kes soovitas Oderi-Neisse jõgede piirialadele luua tsoone, kus on mõlemal pool piiri ühesugused palga- ja maksutingimused. Sellised maksusoodustustega alad on edukalt toiminud Saarimaa liidumaa ja Prantsusmaa vahel ning toonud tema sõnul edu Põhja-Iirimaale ja ?veitsile. Ida-Saksa poliitikud on selle vastu, väites, et nii jääksidki idaliidumaad Saksa odava tööjõu piirkonnaks ega jõuaks kunagi läänele järele.

Riigi idaliidumaade arengu eest vastutav kommunikatsiooni- ja ehitusminister Manfred Stolpe ja majandusminister Wolfgang Clement näevad lahendusena Ida-Saksamaal erimajanduspiirkondade loomist.

Majandusminister on lubanud sellekohase seaduseelnõu varsti parlamendile esitada, kuid Manfred Stolpe pelgab, et Euroopa Komisjon ei pruugi nende rajamist lubada.

ELi laienemist igati toetanud Saksamaa on sattunud selle kättejõudmisel raskesse olukorda. Ülikulukas Ida-Saksa toetamine on andnud vähe tulemusi ja muutunud koormavaks kogu majandusele. Et poliitikud kartsid pärast taasühinemist Ida-Saksamaa tühjaksjooksmist, tõsteti seal palku tunduvalt rohkem kui Ida- ja Kesk-Euroopas. Nüüd, kui need madala palga- ja maksutasemega riigid saavad ELi liikmeks, on Ida-Saksa ettevõtetel raske nende firmadega konkureerida.

Palju kergem pole uues konkurentsis ka läänepoolsetel liidumaadel, mille kõrge maksutase ahvatleb kolima tootmist naaberriikidesse. Kõrged maksud hoiavad ülal sõja järel loodud heaoluriiki, mida kantsler Gerhard Schröder püüab reformida, kuid kohtab suurt vastuseisu, sest inimesed pole huvitatud elatustaseme langusest.

Nurka surutud Schröder püüab koos teise ELi eelarvesse suure netomaksja Rootsi peaministri Göran Perssoniga uutele riikidele maksude ühtlustamiseks survet avaldada, kuid need ei soovi oma konkurentsivõimet halvendada, leides ELis tugevat toetust brittidelt ja iirlastelt.