Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Liiga palju ilu korraga
?Sotsrealism peaks justkui olema realistlik. Samas on kõik, mis siin näha, selgelt idealiseeritud. See ei ole tegelikkuse peegeldus,? nendib Tartu Kunstimuuseumi teadur Andres Kaera. ?Tollastest ajalehtedest võib lugeda üpris palju etteheiteid realismi kohta. Ühelt poolt nõutakse elu realistlikku kujutamist, aga teisalt on selge, et plakatid on ilustatud. See kahepalgelisus, mis oli nõukogude propagandas, tuleb siin igas töös välja.?
Näituse üldmulje mahendamiseks on plakatite vahele pikitud üksikuid näiteid tarbekunstist ? lakkmaaliga kaunistatud laekaid ja portselani, mis on saadud osalt kingituseks vennasvabariikidest, eesti kõrgetasemelist klaasikunsti ning kohaliku rahvakunstimeistri puunikerdusi.
?Ühest küljest oli meil idee näidata kingituste jaburust ja tobedust ? need laekad ja hiiglaslikud portselanvaasid. Teisest küljest, kui vaadata seda lakkmaalitehnikat kui iidset vene tehnikat, mida kasutatakse ka ikoonimaali juures, siis see demonstreerib ilmekalt, kuidas kunstnikke õpetati ümber, sest nad ei tohtinud religioosseid teemasid kujutada, tehnika jäi samaks, aga motiivid muutusid,? selgitab Kaera.
Näinud ära ?ilusate? piltide ülevoolavat optimismi ja tarbeesemete kaunistatud realismi, tuleb silmade särades astuda helgesse homsesse.
Autor: Tiina Kolk