Peeter Raudsepp: Eesti Post läheb peagi välisturgudele

Esimene poolaasta on Raudsepa sõnul möödunud väga kiiresti, kuid suuri ja olulisi muutusi ei ole selle aja jooksul toimunud ning tänavu esimeses kvartalis ei olnud samuti suuri ja ulatuslikku muudatusi.

Küsimustele vastab Eesti Posti juhatuse esimees Peeter Raudsepp.

Nii see on. Postifirmad haaravad järjest enam endale teisi tegevusvaldkondi peale universaalse postiteenuse. Laienetakse logistika, kaubanduse ja kõikvõimalike kombineeritud teenuste suunas. See trend on kogu Euroopale omane ja tänases Euroopas on kõige tugevamad just need postiorganisatsioonid, kes on peale traditsioonilise postiteenuse hakanud pakkuma laiemat teenusteskaalat.

Meie osutame universaalset postiteenust, mille riik on meile kohustusena delegeerinud. Täna jagunevad meie tooted ja teenused nelja suuremasse rühma: kirja ja paki saatmine, finantsteenused ning jaekaubandus. Defineerime ennast kui müügi- ja teenindusfirmat kaasaegses postiäris.

Kaasaegne postiturg polegi täna enam vaid ümbriku saatmine ühest kohast teise, teenuste valik on hoopis laiem, mis lähtub nii eraklientide kui ka ettevõtete spetsiifilisematest vajadustest.

Tegelikult on Eesti postiturg juba täna avatud, arutleda teemadel, kas ja millal turg avada, pole enam mõtet. Miskipärast aga käsitletakse Eesti Posti monopolina, kuid Eesti turul Eesti Post monopol ei ole. Loeme endale Eesti logistikaturul kokku ligemale 30 erinevat konkurenti.

Ei, see juba täna ei ole nii. Täna on postiturul konkurents olemas ja arvan, et see on oma positiivse jälje juba jätnud. Võrdleme Eesti Posti kui postiteenuseid pakkuvat firmat mõne muu infrastruktuuriga firmaga. Täna võib iga inimene, kes Eestis elab, suvalises Eesti nurgas panna postkasti püsti ning paluda sinna alates homsest oma post vedada. Ma ei tea Eestis täna ühtegi niisugust suurt infrastruktuurifirmat, kes pakuks teenust moel ?tasuta liitumine, homsest, abonenttasudeta?. See on põhjus, miks ei peaks vaid üks firma opereerima.

Räägiks pigem, mida oleme juba teinud. Maikuust oleme sisenenud laoteenuste turule, töötab EP laoteenuseid pakkuv terminal Liiva ladude keskuses. Lisaks näeme kiiret arengut ekspressteenustele, meie ELS-teenuste mahud on jätkuvalt kasvavad, mille tunnistuseks on ka postkontorite laiendamise vajadused, oleme sinna külge ehitamas ka track & trace?i (saadetise teekonna jälgimine ? toim.) teenust. Alates augustist saab kogu Eesti selle teenusega kaetud.

Kuna post on rahvusvaheline äri, on tähtis arengusuund ka rahvusvahelisel koostööl ja seetõttu on plaanis kujundada saadetiste liikumise koridori piki Läänemere idakallast. Selleks teeme koostööd Balti riikidega.

Kliendid soovivad ja tundub, et Eesti ja siinne klient on vastuvõtlik tehnilistele lahendustele, on neist huvitatud ja kasutab neid aktiivselt. Kui Islandi Posti esindajailt küsisin, kas neil selline teenus on, tuli välja, et ei ole. Küsides, kas nõudlust on, küsiti vastu: milleks. See iseloomustab nende klientide vaadet asjale. Ilmselt lähtutakse seal loogikast, et teele pandud saadetis jõuab ükskord ka kohale. See iseloomustab lisaks ka tolle postiorganisatsiooni mõttelaadi ja elutempot üldse.

On, väikeriigi postiorganisatsioonide tulevik ongi selles, et nad töötavad koos teiste oma naabritega ja toimib rahvusvaheline tööjaotus: igaüks müüb oma tugevusi teistele. Meie vaieldamatuid tugevusi on kodumaine jaotusvõrk ja selle toimimine rahvusvahelistele kvaliteedinõuetele vastavalt ning valmidus rahvusvaheliseks koostööks. Nendele panustame. Meil ei ole tegelikult ühtegi organisatsiooni, kes oleks vaid konkurent või koostööpartner. Konkurent on ka koostööpartner.

Meil on esimesed sammud Venemaa suunas astutud, lisaks ka Lätis ja Leedus.

Me ei räägi laienemisest, vaid tegevuse laiendamisest välismaale läbi koostöö, kuid nendest projektidest on täna veel vara rääkida. Need on veel üsna algfaasis.

Kindlasti on kliente, kes ütlevad, et on areneda ja kindlasti on neil ka õigus. Samas võiks ka teistpidi arvata, vaadates, milline meie postiasutuste võrk täna välja näeb. Meil on 548 postiasutust Eestis. See on võrreldav pankade sularahaautomaatide võrguga. Need paiknevad linnades reeglina kahe-kolme kilomeetri tagant. Maapiirkondades peab vähemalt viie kilomeetri raadiuses olema üks postiasutus.

Postkontorid on väljaspool linna olulised ka sotsiaalselt, sest sealt saab teatud kaupu osta, teeme koostööd Ühispangaga, inimesed saavad seal suhelda. Naljaga võib öelda, et kui muud asutused on maalt lahkunud, siis suure tõenäosusega on seal postiasutus.

Üks võimalus on lasta saadetis endale koju tuua. Samas arvan, et selline lahendus on tulevik ja mitte väga kauge. Kavatseme paki saabumisest postkontorisse hakata kliente teavitama SMSi teel, misjärel saab klient valida, kas pakk tuuakse talle koju või tuleb ta ise sellele järele. Teenindusvõrgud, mis Eestis on, püüavad koos pakkuda erinevaid teenuseid ja ilmselt on selliste teenuste tulek lähiaastate küsimus.

Pakume koos jaotusteenust, meie jaotusvõrgu tõttu on see teenus, mida saab edukalt väljapoole müüa. Ise oleme lähtunud terviklikkuse põhimõttest, et pakkuda suurele kliendile kõiki teenuseid, kirja saatmisest laoteenuseni.

Otseselt päevapealt ei mõjuta. Mõjud on pikaajalisemad. Täna kehtiv postiseadus vastab minu andmetel eurodirektiividele ja siin põhimõttelisi muudatusi tulemas ei ole.

Mida võib arvata, on see, et väikepakkide vood kindlasti kasvavad ja meie rahvusvaheline koostöö lihtsustub.

Selle vastu ei saa keegi valmistuda, müüri ju ehitada ei saa. Küll tuleb jätkuvalt arendada oma tugevusi ja siis on koostöövõimalused või teenuste müügivõimalus tagatud.

Suurimat eraldi välja tuua ei oska, kuid selge on, et konkurents vabaturuteenuste (ei ole universaalsed postiteenused) sektoris karmistub oluliselt. Meie jaoks on siin küsimus, kui hästi suudame hoida ja edasi arendada seda oskusteavet, mis meil sellel turul opereerimiseks täna olemas on. Vähe on neid Eesti firmasid, mis füüsiliste mahtude või investeeringutega suudaks gigantide siia tulemisele vastu seista. Konkurents saab olema teistel alustel.

Tavakirjade mahud langevad, see on igal pool nii. Samas ei nõustu ma väitega, et kaarte saadetakse peamiselt interneti teel. Analüüsides näiteks detsembrikuu numbreid, on postkaartide saatmise traditsioon kas taastumas või elavnemas. Kui arved kolivad rohkem internetti, siis emotsionaalsete saadetiste arv paberil on kindlasti kasvanud.