Vana detail tõstab renoveeritava maja väärtust

Vana välja, täisnurk ja valge sein asemele ? niisugust renoveerimispõhimõtet jälgides leiab nii mõnigi väärtuslik detail täna tee prügimäele. ?Vanas asjas on oma ilu,? ütleb Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhataja Tarmo Elvisto. ?Uued materjalid ei ole halvad, aga nende kasutamisega minnakse pahatihti lihtsama vastupanu teed. Ehitusfirma kirjutab juba remondikuludesse sisse, et kõik vanad materjalid lähevad välja ? niisugune on ju tava ja töö hinda on lihtsam arvutada. Tellija peab nüüd ilmutama sirget selga ja algusest peale suhtumist kujundama.?

Ka renoveerimise ja restaureerimisega tegeleva OÜ Vieseland juhataja Toomas Aasmaa osutab, et tüüpjuhul koostatakse hinnapakkumine, kus vanal kohta ei ole: ?Tavaliselt arvestatakse, et vahetusse lähevad ka kõik uksed ja aknad, see on lihtsalt probleemivaba lahendus. Seejuures rikutakse sageli maja välisilme ? kui ikka eestiaegne arhitekt on akende jaotuse paika pannud, siis ilma jaotuseta sile klaas näib eemalt vaadates nagu auk. Samamoodi on ehitajad õppinud kipsi panema ja nüüd pannakse seda kõikjale. Tegelikult aga on väga palju võimalusi, lihtsalt tuleb leida oskajaid inimesi.?

Tarmo Elvisto sõnul ei ole uued lahendused, näiteks kipsplaat, iseenesest halvad, aga nendega ei tasu üle pingutada. ?Kipsplaat on lihtsalt odavaim võimalus seinu sirgeks ajada, samas see lihtsustab ruumi kuju. Tuleks kaaluda ka alternatiivvõimalusi ? krohvi, puuplaate, pappi.?

Ka vanale ja kulunud detailile saab viimistlusega värskuse tagasi anda ? nende olemasolu tõstab ka kogu elamise väärtust. ?Mõistlikku kulumist tasub hinnata ja välja tuua. Näiteks uste ja akende furnituurid väljendavad ja kannavad oma ajastu väärtust. Neist kiputakse liiga kergesti loobuma,? räägib Elvisto. ?Kui vana detail enam kuidagi renoveerimist ei kannata, on lahenduseks jooniste järgi koopia valmistamine. Seejuures tasub ka vanast tükike alles jätta ja sisse põimida ? maitsekas renoveerimine hoiab maja eripära, tulemuseks on elamine, mida teistel pole.?

Renoveerimise juures tuleb lisaks taktitundele vana suhtes silmas pidada ka materjalide omavahelist sobivust. ?Kui lubikrohviga kaetud majaseina parandada teistlaadse, näiteks tsemendipõhisega krohviga, siis ei maksa imestada, kui lahmakad hiljem alla kukuvad,? paneb Aasmaa südamele. ?Erinevad krohvitüübid lihtsalt ei pruugi nakkuda. Ja puitlaudise puhul tuleb valida värvitüüpi. Näiteks mina kasutan linaõlivärve ja olen väga rahul: tulemus on looduslik ja sobib puumajaga.?

Tänaseks on teadmised õnneks paranema hakanud: ?Viis kuni kümme aastat tagasi lõhuti kõigepealt välja ahjud. Täna glasuurpottidest ahjud enam prügimäele ei rända. Ka korralikke täispuidust uksi visati hulgi minema ja asendati need uute vineerustega. Vanade põrandalaudade asemele pandi tüüpiliselt odav laminaat, sest eesmärk oli maja kiiresti valmis saada ja maha müüa. Pealegi tundus, et uus on parem kui vana. Täna on inimeste teadvusse jõudnud, et kui puumajal on metalluks ja plastikaknad, siis alandab see kinnisvara väärtust. Ja see aitab säilitada ka nii mõnegi vana detaili,? selgitab Aasmaa.

Ka Tarmo Elvisto hinnangul on teadlikkus paranenud, uueks trendiks ongi omapära.