Meresadam keset metsa

Majesteetlik rohelus ja müstiline vaikus lummavad metsateel sammujaid. Ümbrus on niivõrd rahulik ja salapärane, et endalgi kaob jututuju. Üksikud valguskiired murravad endale teed läbi puuvõrade ning heidavad kummalisi varje ja valguslaike rajale ja metsaalusele. Pole kuulda ainsatki häälitsust, isegi linnud ja loomad paistavad taltuvat selles maagilises metsasalus, mis eraldab Soontagana maalinna muust maailmast.

Saabumine Soontagana maalinna on nagu liikumine tsivilisatsiooni rüpest tundmatusse minevikku. Läbides jalgsi metsasalu ning jõudes puudepiirile, hämmastab esmalt avanev vaatepilt. Ees on avar lagendik, eemal kumavad udulaamast läbi mõned üksikud hooned ja vaatetornid, veelgi kaugemal on ähmaselt näha kõrgem mäelaadne moodustis. Teerada juhib kõndijad otse üle heinase ja vihmamärja lageda hoonete ja kiviaedade vahele.

Kunagine arvatav meresadam Soontagana on nüüdseks rannikust mitmekümne kilomeetri kaugusel ning laevade jaoks ligipääsematu. Tõendus mere ulatumisest Soontagana maalinnani saadi 19. sajandi algul, kui ümbritsevast soost avastati laevakiil, samuti leiti teisest kohast naabruses laevaankur.

Isegi kui need väited paika ei pea, siis räägivad kirjeldused, et vähemalt maalinna ümbritsev soo paistnud vaatajaile veel 19. sajandil välja nagu katkematu merepind kuni rannikuni.

Muinasajal langes Soontagana maalinn korduvalt piiramiste ja rüüstamiste ohvriks. Seda hoolimata asjaolust, et tollal asus maalinn keset vett ja mädasood ning selleni viis vaid kitsas siksakitav tammepakkudest rada. Talviste külmadega ületasid vaenuväed külmunud laukad ja piirasid maalinna kuni sulailmadeni. Nüüdisajal oleks Soontagana piiramine loomulikult kümneid kordi kergem, kuna maaparandustööd on kuivatanud maalinna ümbritseva soo ja muutnud selle läbipääsetavaks.

Maalinna uudistajad leiavad sealt palju huvitavat ning põnevat. Muistsetele talukohtadele on püstitatud onnid ja varjualused, mis sobivad pikemalt maalinna jääjatele ööbimiseks. Onnide ümber on nii lõkkekohad, istumispaigad kui ka piisavalt lõkkepuid külmemate ööde tarbeks.

Omaette vaatamisväärsus on välikemps. Oma asjatoimetusi toimetades saab seal istudes ülevaate uutest, veel kilomeetrite kaugusel külastajatest, kes põõsastesse varjunud, ent avara vaatega ehitist kaugelt ei märkagi.

Kohe maalinna alguses haigutab kaks sünget keldriavaust. Need muinasaegsed ruumid on läbi aastate olnud ümberkaudsetele rästikutele talvitumispaigaks. Väikestesse ruumidesse kogunevad tuhanded ussid, otsides üksteise kõrvale kerra tõmbunult sooja ja kaitset käreda külma eest. Ning kogu selle puntra keskel on legendide järgi ussikuninganna, kel peas teemantidest kroon ja kelle pilk halvab iga inimese. Kes aga saavat võimaluse suudelda ussikuningannat, seda pidavat ootama muinasjutulised varandused ning äraarvamata õnn.

Soontagana maalinna keskel on kõrge vaatetorn, mille tipust saab ümbrusest hea ülevaate. Maalinna linnuseosa paikneb kogu kompleksi tagaosas. Muust maastikust kõrgem küngas oli kindlustuste asupaigaks.

Väike loodusõpperada juhatab läbi maalinna ümbritseva looduskoosluse. Rada ise algab linnusekünka tagant ning toob ringiga sama mäe teisele küljele välja. Mitte kaugel Soontagana maalinnast on hiiglaslik muinasküla.

Kuigi juba aastakümneid pole seal püsivat elanikkonda olnud, kõrguvad endiselt majade ning abihoonete tontlikud seinad. Küla vahel jalutades saab aimu omaaegsest eluolust, kellel huvi, võib sealsamas ka laagri üles lüüa ning külas peituvaid saladusi lähemalt uurida.