Eestis taksondus on kui loodusõnnetus

Nädala alguses selgus, et turistid saavad bro?üüri, milles hoiatatakse petturtaksojuhtide eest. Nimeliselt ei ole bro?üüris kedagi välja toodud, pättideks tembeldatakse ametlikult kõik taksoteenust pakkuvad kodanikud.

Hoiatussildid ei ole probleemi sisuline lahendamine. Selle asemel lükkub täna vastutus justkui kliendi õlule, keda ju hoiatati.

Probleemid taksonduses oleksid nagu paratamatud loodusjõud, mille vastu ei saa. Teadmine, et taksojuhid petavad, ei ole eile või täna sündinud. See on õhus olnud aastaid ning taasavastatakse vähemalt korra aastas mingi eksperimendiga. Äripäev testis petmist kaks aastat tagasi ja muutusi pole sellest ajast saadik toimunud.

Taksondus ei ole vaid Tallinna või kohalike omavalitsuste asi, ehkki majandus- ja kommunikatsiooniministeerium seda nii püüab näidata. Taksojuht on sageli üks esimestest eestlastest, kellega turist kokku puutub. Pettus juba esimese teenuse tarbimisel ei jäta paljulubavat muljet. Kujutage ise ette, kui teid lennujaamas või sadamas hoiatatakse, et järgmine kohalik kisub teil tõenäoliselt naha üle kõrvade. Welcome To Estonia?

Olen nõus Eesti Taksoliidu juhatuse liikme Lembit Poolakuga, kes soovitab tariife tõsta, sest taksojuhid ei suuda ära elada. Ent tariifi ei peaks määrama firma, mille logoga juht sõidab, vaid vedaja ehk taksojuht, kes seab hinna, millega on reaalne ära majandada. Taksofirmade huvi on täna kasum, mis tähendab, et teenuse kvaliteet neid eriti ei morjenda.

Nimelt vastutab täna pettuse eest vaid taksojuht. Juht maksab taksofirmale küll igakuist tasu logo, raadiovõrgu jms kasutamise eest, kuid pettuse korral reageerib firma tavaliselt juhi vallandamisega, teinekord soovitab ka mõni aeg vaikselt peidus tegutseda. Ehk juhid maksavad nagu katust - kui aga tekib probleem, on juhid üksi. Firmal on õigus, ent pole kohustusi. Ma ei õigusta petturlust, kuid kogu vastutus vaid taksojuhtide õlule seada on julm. Selleks, et midagi muuta, on vaja probleemi põhjus leida.

Igasuguste tehniliste vidinate, nagu printeri, autodele pookimine ei lahenda probleemi, kui ei muutu keskkond ja suhtumine. Kui juhil on rahahäda, siis saab ta ka printeriga kliendi arvele lisaraha otsa panna. Kui firmadel lasuks vastutus juhtide tegevuse eest vastutada, arvestataks ehk ka juhtide arvamusega.

Taksoteenuse kasutajana ei ole ma muidugi nõus, et hinnad kerkiksid, kuid see ka kliendini jõudev trall taksoteenuse turul - tigedad ja umbkeelsed juhid, räpased autod ja taksojuhi kihutamine, et võimalikult palju tellimusi täita - hakkab ära tüütama.

Taksondus vajab selget arengukava, eesmärki, milleni tahetakse jõuda. Valmiv transpordi- ja logistika arengukava aga seda ei sisalda, sest taksondus on kohalike omavalitsuste asi ja riiklikul tasandil ühtset süsteemi majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atoneni sõnul luua pole mõtet. Nii jääb valdkond reguleerimata.

Taksondus kuulub ühistranspordiseaduse järgi ühistranspordi alla. Seega pole põhjust, miks ei võiks teenust pakkuda üks-kaks teenusepakkujat, kes riigihankega välja selgitatakse.

Ei ole erinevaid tariife, erinevaid firmasid, erinevaid probleeme. Täna aga sõidab ainuüksi Tallinnas peaaegu neljakümne erineva logoga taksot.