Puhkus vee ja linnukisa keskel

Kõiki Eesti saari võib kutsuda väikesaarteks. Vaid kolm suuremat on ehk midagi enamat, sest nende nimeski on mitte saar, vaid maa: Saare-, Hiiu- ja Muhumaa. Seepärast neist kolmest seekord ei räägigi. Eesti väikesaared on siiani paigad, kuhu suure tõenäosusega õnnestub veel põgeneda tsivilisatsiooni ja teiste turistide eest. Kuigi alati ei pruugi põgenemine õnnestuda: mõnel kergemini ligipääsetaval laiul võib juba matkaseltskond ees oodata. Kui mahub, saab end siiski suruda laiu teisele poolele, sest vaevalt see end kahe seltskonna all kummuli pöörab. Õnneks on paljud väikesaared kaitse all, mis tähendab, et nende külastamiseks tuleb end registreerida. Ja siis juba hordidena suuri kampasid üksteise kukile ei lasta.

Kui saarele minek peab olema n-ö tsiviliseeritud ja on soov ka auto kaasa võtta, siis tuleb valida mõni suurem maatükk. Selliseid on päris mitu, näiteks Vormsi või Kihnu. Lisaks saab nautida kohalikku külaelu, rannarootslaste või kihnlaste askeldamisi. Kuid miski ei kohusta oma neljarattalist sõpra kaasa võtma: Prangli, Vormsi, Kihnu ja Eesti kaugeim saar Ruhnu on just paraja suurusega jalgrattamatkajale. Rääkimata Naissaarest, kuhu saab minna pealinna kilukarbisiluetti silmist laskmata. Ka Prangli saar on ratta jaoks piisavalt suur, kohapeal õnnestub kohata ka püsielanikke.

Suurematel saartel tuleb järgi uurida, kuhu telklaager püsti panna, sest suvalises kohas on see enamasti keelatud. Naissaarel on telkimiseks vaid üks plats sadama lähedal, Kihnus on ilusale rannale tehtud koht, kus turistid võivad puhata häirimata kohalikke ja vastupidi.