Uudised
7. september 2004 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Prantsusmaa mõju Euroopas väheneb

Prantsusmaa mõju Euroopas on vähenemas ja selles on suuresti süüdi president Jacques Chirac. Enne Iraagi sõda tegi ta õige valiku, leides end olevat ühel meelel eurooplaste ja kogu maailma tekkiva vastuseisuga Bushi administratsi-oonile - USA interventsioonile ei leidunud mingit põhjendust. Chirac ei suutnud aga oma positsiooni säilitada.

Chiraci tähtsus ja kogemus võimaldanuks kogu Euroopa enne kriisi, selle ajal või pärast seda taasühendada, selle poole ta ei püüelnud. Kuigi Chiracil oli Iraagi suhtes õigus, sattus ta isolatsiooni, mis veelgi suurenes, kui tal ei õnnestunud Bushiga rahuldavaid suhteid taastada. Chiraci juhtimisel näitab Prantsusmaa end üha ülbema rahvusena, kes on veendunud oma vaadete õigsuses ja mudeli universaalsuses ? samades asjades on sageli süüdistatud Bushi USAd.

Chiraci vigu võimendas tema suhtumine uude Euroopa Komisjoni. Vanas komisjonis, mida juhtis Romano Prodi, oli Prantsusmaa võimsalt esindatud kaubandusvolinik Pascal Lamy isikus, keda tema vilumuse ja tugeva isiksuse tõttu laialt tunnustatakse. Prantsusmaa kaalukuse säilitamiseks ELis pidanuks Chirac Lamy uuesti ametisse kinnitama, kui José Manuel Barroso EK presidendiks sai.

Chiraci silmis on Lamy?l aga kaks saatuslikku viga: ta on sotsialist ja toetab ühise põllumajanduspoliitika reformimist. 1970ndail George Pompidou põllumajandusminister olnud Chirac seda muuta ei soovi, seega vahetas ta Lamy Jacques Barrot vastu, kes on austatud ja kogenud poliitik, kuid teab vähe ELi asjadest ega oska ühtki võõrkeelt. Pole ime, et talle uues EKs, kus Prantsusmaa seisukohti kuigivõrd ei toetata, tähtsusetu transpordivoliniku roll anti.

Kogu Chiraci olemus töötab vastu Prantsusmaa mõjuvõimu säilitamisele Euroopas. Ta kuulub ajastusse, mil Prantsusmaa pidas Euroopat enda laienduseks, õhates taga 60ndaid ja gollistlikku ideoloogiat, mis on kujundanud nii Prantsusmaad kui teda ennast. Sellised eelarvamused ei sobi laienenud Euroopaga kokku.

Prantsusmaa oli Euroopa süda, kui liidul oli kuus liiget. Berliini müüri langemine muutis kõik. Prantsuse visioon on ka praeguses Euroopas oluline. Meie ?erandlikkus? jääb tähtsaks ka siis, kui sellest vähem hoolitakse. Prantslaste ideed ei pruugi aga olla kesksed selle Euroopa jaoks, mida enam ei juhi franko-germaani vedur.

Arvestades Euroopa dünaamika sellist muutumist oleks Prantsusmaa oma mõju kindlustamiseks pidanud otsima uusi teid. Selle asemel alandas Chirac oma Euroopa partnereid, järk-järgult kõiki enda vastu koondades. Pole üllatav, et Prantsusmaa põlglik suhtumine solidaarsuspakti ja konkurentsiseadustesse provotseeris Prantsusmaale kahjulikke reageeringuid.

Prantsusmaa langust ei tohi muidugi üle hinnata. Tegemist on ühe ELi suurema riigiga, mis on liidu asutaja, üks maailma rikkamaid rahvusi ja omab ÜRO Julgeolekunõukogus alalist kohta. Prantsusmaa esindab väärtusi, kultuuri ja ajalugu, millel on püsiv ülemaailmne auditoorium.

Barroso komisjoni koosseis teeb mulle muret. Prantsusmaad ja Saksamaad varupingil hoidev ja tähtsamaid ametikohti ?väikeste riikide? esindajaile, liberaalsematele tegelastele ja USA Iraagi-interventsiooni toetajatele andev komisjon ei saa olla edukas. Sellist komisjoni ma ei usalda.

Kui Prantsusmaa tahab mõjuvõimu saavutada, peab see reformima suhtumist Euroopasse. Soovin, et Prantsusmaa käituks tagasihoidlikumalt, austaks rohkem oma partnereid ja näeks Euroopat millegi enama kui omaenda filosoofia laiendusena. Ses osas puudub mul usk Chiraci. Õnneks ei kesta tema valitsus igavesti.

Autor: Pierre Moscovici